Viimselt loeb vaid usk

«Aga mis teie arvate? Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: «Poeg, mine täna tööle viinamäele!» Too aga kostis: «Ei taha!», ent hiljem kahetses ja läks. Aga isa astus teise juurde, öeldes sedasama, see aga vastas: «Küll ma lähen, isand!», ent ei läinud mitte. Kumb neist tegi isa tahtmist?» Nad ütlesid «Esimene.» Jeesus ütles neile: «Tõesti, ma ütlen teile: tölnerid ja pordikud saavad enne teid Jumala riiki! Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis teie ei uskunud teda, tölnerid ja pordikud aga uskusid teda. Teie aga nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.»
Mt 21:28–32

Paljude oma kaasaegsete jaoks oli Jeesus erakordselt ebameeldiv inimene, sest ta kritiseeris neid. Eriti kriitiline oli ta tollase Iisraeli võimumeeste, ülempreestrite ja rahvavanemate vastu. Võimurid on teatavasti kriitika suhtes kõige tundlikum seltskond – nagu tänapäeval poliitikud –, eriti kriitika suhtes, mis puudutab nende poliitilisi otsuseid ja avaldusi.
Tollal tekitas palju rahutust üks Johannese-nimeline kõrbeprohvet, kelle suhtes võimumeestel tuli võtta «poliitiline seisukoht». Ja nad võtsid seisukoha, et too ei ole Jumala prohvet. Ta ei saavat seda olla, sest prohvetite ajastu olevat möödas ja kõik nende sõnad pühades raamatutes juba kirjas.
Jeesuse mõistujutt kahest pojast on tema vastus sellele seisukohale. Esimene poeg, kes keeldus minemast viinamäele, kehastab siin tölnereid ja teisi ühiskonna heidikuid, kelle esimene reaktsioon Johannese jutlusele oli «Ei!», kuid kes siiski hakkasid tema kuulutust uskuma ja parandasid meelt.
Teine poeg, kes lubas viinamäele minna, kuid ei läinud, kehastab ülempreestreid ja rahvavanemaid, kes oma sõnades järgisid küll Jumala tahet, kuid tegudega mitte, sest nad ei võtnud vastu Johannest kui Jumala saadikut. Jeesuse hinnang neile on hävitav: «Tõesti, ma ütlen teile: tölnerid ja pordikud saavad enne teid Jumala riiki!» Kas pole see kohutav teotus?
 Jeesus ütleb siin ju meestele, kes pidasid end kõige aulisemateks olenditeks terves Iisraelis, ei midagi vähemat kui seda, et ühiskonna põhjakiht seisab Jumalale lähemal kui nemad. Võimurid ei andestanud Jeesusele tema kriitikat – nad lasksid ta vangistada ja hukata. Paremini ei läinud ka Johannesel.
Jumala saadikute käsi siin maailmas on käinud harva hästi. Nad on ikka ja jälle sattunud konflikti vaimulike ja ilmalike võimumeestega, kes on nad heitnud kogudusest ja ühiskonnast välja või koguni hukanud. Paremal juhul pole nende juttu lihtsalt kuulatud. Inimlikult võib seda seletada küll kui inimeste ja huvide konflikti, kuid usk näeb selles usu ja uskmatuse vastuolu.
Rudolf Bultmann on iseloomustanud usku kui hoiakut, mis ei tugine millelegi käega katsutavale ega tõestatavale. Inimesele, kes ei usu, võib see tunduda tuginemisena millelegi ebakindlale, kuid just selles, et kristlik usk ei püüa ennast kindlustada millegi välise ega nähtavaga, mis on alati ebakindel ja relatiivne, peitub tema tugevus.
Tõsi – ajaloos on püütud usku küll kindlustada õpetusega väljaspool ajalugu ja kriitikat seisvast kiriku õpetusest, kiriku eksimatusest, apostlikust ametijärglusest ja Piibli sõnasõnalisest inspireeritusest, «ilmutatud dogmade» ja muu säärasega, kuid kristliku usu seisukohast võib seda kõike hinnata vaid kui suutmatust tugineda üksnes Jumalale, kes on sealpool kõike nähtavat, kui suutmatust uskuda. Taolise usu puudumist heidab Jeesus ette ka Jeruusalemma võimumeestele ja oma kaasaegsetele laiemalt.
Kindelolek oma äravalituses rahvana, kindelolek templist lähtuvas õnnistuses ja kultuse ning käskude kaudu antud garantiides oli paljude Jeesuse kaasaegsete puhul põhjus, miks nad olid kindlad oma õiges vahekorras Jumalaga. Seevastu tölnerid ja pordikud, kes olid tolle aja vagade meelest välistatud nii maisest Iisraeli kogudusest kui ka tulevasest maailmast ning kellel ei olnud millelegi loota, tundsid Johanneses ära Jumala saadiku, uskusid teda ning võtsid vastu ka Jeesuse.
Küllap oleme me oma elu erinevates olukordades olnud küll kord meie tänase mõistuloo esimese, kord teise poja sarnased, sest me kõik oleme andnud lubadusi, mida pole täitnud, ja otsustanud asju ümber ka siis, kui oleme esialgu millestki keeldunud. Kuid Jeesuse mõistujutt ei käi inimsuhete, vaid meie suhte kohta Jumalaga.
On oluline, et kui Jumal meid kutsub, oleksime me tolle poja sarnased, kes läks viinamäele tööle, sest see, mis viimselt loeb, on usk – meie vastus tema kutsele. Sest kui me sellele ei vasta, ei pruugi Jumal meid enam teist korda kutsuda. Aamen.

Jaan Lahe,
teoloog

Piibli tsitaatides on kasutatud Toomas Pauli tõlget.