Viimane arst

Rm 14:7–9
Inimene, üks Jumala looduist, on mõistatus ja vastuste otsimine eelkõige temale endale. Meie elu on uudis ja vastutus ühtlasi elu Looja poolt antud väärikuses ja väärtuses, võimalustes ja kestvuses. Kutsumises ja kutsumuses, selle oskustes või oskamatuses. Väärtuste mõistmises ja nende pidevas ümberhindamises. Üks julgustavamaid kristliku elu ja elamise mõtte kinnitusi on apostel Pauluse kiri roomlastele, mis esimese sajandi keskpaiku Rooma kristlastele ja seal elavatele juutidele adresseeritud oli.
Apostel Paulus kinnitab oma usku ja veendumust sõnadega: „Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele … Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt.“ (Rm 14:7,8b) Kas siis minu elu on minu või Issanda oma? Kas ma võin selle üle ise otsuseid teha? Seda ise alustada? Või ise lõpetada? Jumala looduna antakse meile sootuks kaitstum elamise võimalus: Jumalale elamise luba, mis kinnitust leiab apostli suu läbi: me oleme Issanda omad. Jumala loodu teenimises ja elada aitamises saab aga iga inimese Issandale elatud elu avalikuks.
Nähtavaimaks ja elavaimaks tunnistuseks selle apostel Pauluse õpetuse kinnitamisel on need inimesed, kes on leidnud kutsumuse teiste teenimiseks ja abistamiseks. Sageli ei ole nad oma tagasihoidlikkuses ja kasvatuses märgatavad: kui kedagi aidatakse või armastatakse, ei olekski sellega sobilik kiidelda. Seda poleks tarviski. Sest kui Jumal on inimese loonud, siis teab Ta ju isegi, mida Tema laps teeb. Halastus ja armastus on inimloomusele kingitud ja Jumala suure armastuse väljendus. Seega peaks see olema meie elu loomulik osa.
Inimeste viimase aja üks veendumusi on, et kõik oleks hästi, kui igale leiduks koht hooldeasutuses. Mind on kasvatatud teadmises, et iga perekond peab oma armsate eest hoolitsema ja inimesel on õigus oma puhtas kodus elada. Selline oli vana eestlaste tava. Nii talitati meie ja meie lähedaste perekondades. Mina pean seda omal moel inimõiguseks. Elatanu ase ei peaks olema mingis panipaigas, vaid tema omaksed peaksid saama piisavalt tuge, et ise oma lähedast tema kodus aidata.
Aukartust ja alandlikku lugupidamist väärt on nende inimeste pühendumus, kelle hoolitseda on antud inimesed, kelle elus ei ole muud lahendust kui haiglates siia ilma tagasi aitamine või selle võimaluse puudumisel igavikku talutamine. Olen ise olnud nende seas, keda on elule tagasi aidatud, ja see, kelle lähedase surma korral öeldakse, et kahjuks ei õnnestunud inimese elu päästa. Olen näinud õnnelikult naeratavat arsti oma raskelt haige patsiendi kohta ütlemas, et „seekord jääb ta elama“. Need arstid, meditsiiniõed, hooldajad ja loendamatud teised haiglate töötajad, kelle nimesid sageli ei teatagi, on oma ainsa elu pühendanud inimeste aitamisele ja nii vahest endalegi teadmata Issandale elamisele. Ja uskuge, nende töö on vaimuliku tööst palju raskem.
Kes on minu või minu lähedaste kõrval, kui tuleb sellest elust lahkuda? Arst või õde või põetaja? Kes on inimese kõrval, kui kusagil on kellegi sündimise rõõm või lahkumise kurvastus?
Ma ei tea, kes oli minu siia ilma aitaja. Ma ei tulnud selle pealegi, et see kunagi mulle väga tähtsaks saab. Räägiti vaid seda, et kuna olin toona sündinute seas ainus tüdruk, anti mulle tuliuus tekk. Ja sellest mulle piisas! Ma ei tea ka seda, kes on minu viimane arst ja hooldaja, kes mu silmad suleb. Seda teab Jumal. Aga hiljaaegu nägin umbes veerandsaja aasta järel haigla koridoris oma ema viimast arsti. Noorest mehest oli aastatega saanud vana. Tema keha oli juba ettepoole kaldu ja käed kortsus. Ma ei läinud teda tervitama, sest vaevalt ta seletuseta mind ära tundnud oleks. Aga minu hinges oli tänulikkus. Teistsugune tänulikkus kui ema surmapäeval. Sootuks suurem ja teise tähendusega kui siis, sest meie ema suri parimas hoolitsuses ja abis, mis meie maal sel ajal võimalik oli. Ja taas kohates neid, kes enda elud teiste elude päästmisele ja hoidmisele pühendanud, tänad Issandat, et tema meist kõigist hoolib.
Apostel Paulus ei kirjuta roomlastele, mida need tegema peaksid. Ta ei kirjuta, et need, kes temalt sõnumit ootasid, peaksid elama nii, et nende elu oleks isetu ja teistele pühendatud. Ta ei õpeta ka kellestki kolmandast, kes oleksid võinud või saaksid sellisel moel elada. Ta kirjutab kõigist, kes Jumala loodud elu elada tahavad. Apostel kirjutab vahet tegemata meist. Sest „keegi meist ei ela ju iseenesele …“. Nii loeb ta ennastki nende kõrvale, kellele kirja kirjutas. Nii on see kirjakoht kingitud meile kõigile, et me oma elu oskaksime teistega jagada, ilma et sellest seintele kirjutada laseksime. Teistele elamine, headuse, tarkuse ja armastuse jagamine ongi Issandale elamine. Aamen.

 

 

 

 

Margit Nirgi,
Haljala koguduse õpetaja

——

Meie ema suri 1995 Tartus Maarjamõisa haiglas. Ta oli õppinud meditsiiniõeks ja töötanud selles ametis kuni pensionile minekuni. Meie ema viimane arst oli
dr Peeter Dmitriev. Olen oma õega temale väga tänulik.

Jutlus ei lähtu EELKs kasutusel olevast perikoobitekstist, vaid on kirjutatud autori vabalt valitud kirjakohale – toim.