Vigade parandus

Osalesin 30. oktoobril Viljandis reformatsiooni juubeli tähistamisel ja pidasin aastapäevakõne. Muu hulgas tsiteerisin kõnes ka Eesti Ajalooarhiivi Jaani kiriku fondis säilitatavat Martin Lutheri 6. veebruaril 1540 dateeritud kirja Georgius Scarn­brusele, kus Luther hoiatab Scarnbrust oma probleemiga üksi jäämise eest. Olen seda kirja ka enne paaris artiklis kasutanud, kuid nüüdseks on ootamatult selgunud, et ehtne see kiri küll ei ole.
Selgunud faktid võtab kokku Kaspar Koort, kes kirjutab 16. novembri Postimehes „Ehtsaks peetud Martin Lu­theri kiri osutus koopiaks“. Artiklisse süvenedes saab teada, et Eesti Ajalooarhiivis säilitatava kirja näol võib olla tegemist nii kunagise Martin Lutheri kirja koopia koopiaga, kuid võib-olla ka võltsingu koopiaga.
Tunnistan kohe, et ma erilisi südametunnistuse piinu oma pettuse pärast ei tundnud, sest kasutasin seda kirja mulle kättesaadavatest teadmistest lähtudes. Lisaks möönan, et olen elus palju vigu teinud, mõnda pentsikut viga korranud isegi aastaid. Markantseim õpetamisega seotud eksitus on seoses Vana-Kreeka Mileetose koolkonna filosoofi Anaximandrosega.
Selle koolkonna filosoofid tegelesid küsimusega, kuidas ja millest on maailm alguse saanud. Erinevalt senistest mütoloogilistest seletustest otsisid nad loodusest lähtuvaid mõttekäike. Mitu head aastat kordasin tundides, et algaineks on Anaximandrose arvates piiritus, keemiast teadlikud õpilased muigasid ja kirjutasid selle teabe üles. Alles hiljem juhtis üks mu õpilastest tähelepanu, et vastavat kreeka sõna apei­ron võiks tõlkida vähem kahemõtteliseks piirideta olekuks või määramatuseks.
Tulles tagasi artikli alguse juurde, siis ühtpidi on muidugi kahju, et ajalooarhiivis ehtsat Martin Lutheri kirja pole. Teisalt, mulle näib, et õpetlik iva on selles loos täiesti olemas. Näiteks on see piltlik hoiatus, kuivõrd habras oleks olnud liigne keskendumine vormile, mitte sisule.
Kui uuringute põhjal tõepoolest selgub, et Martin Luther pole kindlasti nimetatud kirja originaali kirjutanud, siis ei muuda see karvavõrra selles kirjas sisalduvat sõnumit oma probleemidega üksi olemise ohtlikkusest. Niisama nagu ei muuda apostel Pauluse vaieldav autorsus mitmete Uue Testamendi raamatute sõnumit.
Teiseks, nimetatud avastus tuletab meelde, et ikka ja jälle on vaja teha kummardus algtekstidega töötavate teadlaste ees. David F. Ford kirjutab oma mugavas ja käepärases „Teoloogias“ religioonidega seotud tekstide tähtsusest: „Tekst siinses mõttes on kirjutatud sõnade kogu. Selleks võib olla lause, luuletus, raamat, kiri, liturgia, ostunimekiri. Tekstidel on tohutu vägi teha nii head kui kurja. Tekstid mängivad olulist rolli kogukondade kujunemisel, mitmesugustes situatsioonides ja üksikisikute elus.“
Mida selgemaks saavad pühakirjalised, aga ka religioossete suurkujude kirjad ja raamatud, seda kaugemale oleme edasi astunud usulise mõistmise rajal.
Kolmandaks tuletab nimetatud juhtum meelde, et ikka ja jälle peaksime möönma oma usuliste teadmiste piiratust ning olema valmis, et need ootamatult laienevad.
Tsiteeriksin veel kord David F. Fordi, kes kirjutab alapealkirja „Eksimine ja vea parandamine“ järel: „Ohtlikumana kui mistahes Jumala tundmise eitamist nähakse vähest teadmist ja mõtlemist, et sellest vähesest piisab. Tunnistada teadmatust, kitsarinnalisi oletusi, ühekülgseid kujutlusi, piiratud intelligentsust, võimalust, et teistel on põhjalikum teadmine – selleks on vaja oma mina radikaalset muutmist, kuid eeskätt voorust seista alandlikult tõe palge ees.“
Mulle tundub, et evolutsioonilise arengu käigus sai inimese eellase üheks tugevuseks just temas tekkinud religioosse aukartuse tunne, mis kannustas inimest pidevalt uusi asju õppima ning ennast arendama.
Kokkuvõttes on vahva, et meie usk täieneb nii teistele pühendatud elu elades, usulisi rituaale sooritades kui ka arhiivides dokumente uurides. Ehk on piltlikult väljendudes isegi olulisem, kui pikalt arhiividest otsitud Lembitu pealuu asemel leitakse kusagilt hoopis uus Lutheri kiri, mis laseb mõnd usuga seotud sündmust või seisukohta Eestis näha uues valguses.

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
kolumnist