Veritatem facere in caritate*

Paavst Johannes Paulus II läks ajast igavikku laupäeva hilisõhtul kohaliku aja järgi kell 21.37 oma korteris Vatikanis.

Siit ilmast lahkumine on pikk protsess, milleks kirik oma kõigis seisustes lapsi õpetab valmistuma. Apostel kirjutab: «Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk!» (Hb 13:7).

Kell 20 algas Püha Isa toas missa, mida juhatas peapiiskop Stanislaw Dziwisz ja kus paavstile anti Viaticum ning viimse võidmise sakrament. Püha Isa viimaseid tunde täitsid tema õndsaks surmaks valmistavad palved, mida tegid miljonid usklikud üle kogu maailma, tuhanded Peetri kiriku ette kogunenud inimesed ja tema juures viibinud lähemad kaastöölised. Paavsti surmahetkel olid tema juures tema kaks erasekretäri, peapiiskop Stanislaw Dziwisz ja mons Mieczyslaw Mokrzycki, kardinal Marian Jaworski, peapiiskop Stanislaw Rylko, isa Tadeusz Styczen, kolm Jeesuse Püha Südame Ordu nunna, paavsti ihuarst Renato Buzzonetti koos kahe arsti ja abilisega. Seejärel tulid Vatikani ametlikud esindajad ja juhtivad kardinalid.

Teoses «Üle lootuse läve» küsitakse paavstilt, miks kristlaste vahel ei ole ühtsust. Kuigi jagunemises on kristlaste pattude kibedat vilja, on Jumala käes siiski võimalik pöörata inimlik halb heaks.

Ja paavst vastab: «Vastastikune austus on tõelise oikumeenia lähtetingimus. /—/ Meister oleks talle (Peetrusele) just nagu mõista andnud: «Pea meeles, et sa oled nõrk, ka sina pead lakkamatult pöörduma. Sa võid kinnitada teiste usku, kuna oled teadlik omaenda nõrkusest. Ma annan sulle ülesandeks tõe, Jumala suure tõe, mis peab päästma inimese, kuid seda tõde ei saa jutlustada ega ellu viia muul viisil kui armastades.» Alati tuleb veritatem facere in caritate (teha tõde armastades, Ef 4:15).

Armastusega tõde taotledes külastas paavst 129 maad ja kohtus 1590 riigi- ja valitsusjuhiga. Reisis 1 247 613 kilomeetrit, mille kogupikkuseks on 30 korda ümber maakera. Kõigi aegade esimese paavstina külastas ta Eestit aastal 1993. Mitte ükski teine paavst pole kohtunud nii paljude inimestega kui Johannes Paulus II, Vatikanis antud 1160 üldaudientsil võttis ta vastu 17,6 miljonit palverändurit. Suurim rahvahulk, 4 miljonit kogunes paavsti peetud missale Filipiinide pealinnas Manilas 1995.

Paavst töötas väsimatult selle nimel, et parandada suhteid teiste religioonidega. Üks tema unistus täitus, kui 1993 taastati Vatikani ja Iisraeli diplomaatilised suhted ja lõppes ligi 2000 aastat kestnud lõhe kristlaste ja juutide vahel.

13. märts 2000 oli Johannes Paulus II paavstiaja üks märkimisväärsemaid päevi, kui ta palus andeks roomakatoliku kiriku mineviku pattude eest, sealhulgas naiste, vähemuste, ketserite ja juutide halva kohtlemise pärast. Tema kohtumine Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšoviga andis tõuke mitme usuelu piirava seaduse tühistamisele ja kirikuhierarhia taastamisele idablokis.

Ta määras ametisse 231 kardinali, kellest 183 on veel elus, kuulutas õndsaks 1338 ja pühakuks 482 inimest – see on rohkem kui tema eelkäijad nelja sajandi jooksul kokku.

Oma viimases läkituses kirjutab Püha Isa: «Inimkonnale, kes tundub olevat kaotsi läinud ja vallatud kurjuse vägedest, egoismist ja hirmust, pakub ülestõusnud Issand oma armastust, mis andestab, lepitab ja avab vaimu lootusele. See on armastus, mis pöörab südameid ja kingib rahu. Kui väga on maailmal vaja vastu võtta jumalikku halastust. Oh Issand, kes oled meile oma surma ja ülestõusmise läbi ilmutanud Isa armastust, me usume Sinusse ja kordame täna täis usaldust neid sõnu: Jeesus, ma loodan Sinule, halasta meie ja kogu maailma peale.»

* Taotleda tõde armastades (Ef 4:15).

Tiit Salumäe,
assessor