Vennastekogudus: siiras osadus omavahel ja Jumalaga

Vennastekoguduse palvemajas Tallinnas Endla tänavas saavad kuulutustundides kokku eri vanuses inimesed erinevatest konfessioonidest. Mis on neid sinna toonud, kuidas on nad leidnud enese jaoks vennastekoguduse, sellest kõnelevad järgnevad lood. Küsimusi esitas, meenutusi kuulas ja üles kirjutas või palus oma mõtteid kirjalikult jagada kirjanik Hille Karm (www.hillekarm.com), kes ka ise, oma ema Alma jälgedes, on leidnud tee Endlasse.
Heljut Kapral (fotol,93) elab praegu Tartus, kuid on Endla tänava palvemajas käinud enam kui 400 korral ning nüüd on seal kohal oma igapäevastes palvetes.

Minu ema vanaisa Tomas Kirs oli olnud aktiivne usklik ja kohapeal autoriteetne isiksus. Ta oskas lugeda ja tal oli alati kaasas Piibel. Ta ei talunud viinajoojaid ja kaardimängijaid – mõlemad pahed olid aga tolleaegsete moonameeste meelistegevused. Kui ta sattus nende peale, läks kohe ligi, leidis Piiblist sobiva kirjakoha ja luges meestele ette.
Emal oli meeles, kuidas Tomas teda oli õnnistanud. Tema tütar Leno oli samuti usklik. Suvel, kui lastena maal nende juures olime, oli vanaemal rohkesti piiblilugusid, mida ta meile jutustas.
Meie elasime Tallinnas. Ema oli samuti aktiivne usklik, käis evangeeliumi kristlaste koguduses Sinine Rist, mille hilisem nimi oli Karmel. See asus Luise tn 11. Ema võttis minu ja mu õe sinna kaasa. Pühapäevakoolis käisin seal juba enne kooliaega, hiljem ühinesin noorteringiga. Lõpuks meie juhendaja Edgar Rajandi (Tallinna perekonnaseisuameti juhataja) ostis meile telgi ja me hakkasime end nimetama Telginoorte rühmaks.
Karmelis mängisin saatega segakooris flööti. Koori juhatas Marje Sink, tema abikaasa Peeter oli aga jutlustaja Aspe tänava vennastekoguduses. Marje võttis kord kuus meid kaasa vennastekogudusse musitseerima. Mäletan väga hästi õhtut, kui seal päriselt Jumala juurde tulin. Olin siis 16aastane. Siit algas minu side vennastekogudusega.
Järgnesid keerukad ajad, mis lõpuks viisid mind Siberisse vangilaagrisse. Pärast vabanemist läksin Tartusse õppima arstiteadust. Hiljem, kui loodi Endla tänavale vennastekoguduse palvela, tekkis side sellega. Seal oli mul mitmeid varasemaid häid tuttavaid. Esimest korda käisin Endla palvemajas 21. märtsil 2004. Endlat olen külastanud 409 korral, tavaliselt paluti minult ka sõnavõttu.
2012. aastal kutsus mu tütar Tiina mind Tartusse enda juurde elama. Tartus on elu väga hea, kõige eest hoolitsetakse. Senini olen Tallinna Jaani koguduse liige, aga Tartu Pauluse koguduse külastaja, autoga viiakse ja tuuakse. Mu väimees Joel Luhamets ja lapselaps Kristjan on mõlemad Pauluse koguduse õpetajad. Jumal on mu elu õnnistanud. Mul on kolm tütart, 12 lapselast ja 4 lapselapselast.
Side Endla kogudusega püsib ja minu igapäevastes palvetes on Endlal oma koht. Seal on tunnetatav siiras osadus liikmetel omavahel ja Jumalaga. Kõige elavamad muljed on jätnud koguduse aastapäevad, kui on ka palju külalisi, rohkesti tervitusi ja õnnistussoove. Ühendav ja südantsoojendav on lõpuks ühine teelaud.
Koguduse 10. aastapäeval (a. D. 2009) meenutati südamlikult Osvald ja Salme Reieri tööd koguduses. Nad tegid oma tööd kõigest südamest. Neid kutsuti puhkama, kuid nende tööl on jätkajaid. Juhendiks on Jeesuse korraldus oma rahvale: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» (Mt 28:19–20)
Elujuhis on ka vennastekoguduse looja Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi laulu ridades:

Süda seltsiks südamele, otsi rahu Issandalt.
Laskem armu tuleleeki tõusta taeva leekivalt!
Ta on pea ja meie liikmed, Ta on valgus, meie läik,
Ta on Issand, meie vennad, Tema omad meie kõik.
Ühenduses kosutada võta oma rahvast Sa,
Et ei ühtki liiget leita Sinust osa saamata!
Kui siis Sinu leegist tõuseb valgus Sinu rahva soos,
Siis maailmgi tunneb, ütleb: «Siin on Jeesu jüngrid koos!»
Hille Karm