Vennastekogudus pidas suvepäeva Urvastes

Vennastekoguduse X suvepäev „Rahu Jumalaga“ tõi üle Eesti laupäeval, 10. juunil Võrumaale Urvastesse kokku üle saja huvilise. 

Sadakond kirikulist täitis pühakoja nii, et kogumuljeks oli pilgeni täidetud ruum. Oli noori ja vanu, mehi ja naisi, aga ka silmahakkaval määral noori ja päris lapsi. Rõõmu koosviibimisest peegeldas iga suvepäevalise nägu ja seda väljendati ka kõlava ühislauluga. Kui koosviibimisest osa saades võiski ajuti meelest minna selle siht ning lähe, siis rohkete ühispalvetamiste innukus tuletas meelde, et tegemist on just vennastekoguduse nime all tuntud osadusliikumise kokkutulekuga. Liikumise, mille õpetuse keskmes on Kristus, tema kannatus ja ristisurm ning mis suurt rõhku paneb inimeste isiklikule kogemusele ja usulisele ärkamisele.

„1972. aasta mais tulin Urvastesse. Minu väitekiri oli valmis ja tulin seda üle andma õppejõud Robert Kannukesele, kes siis oli Urvaste õpetaja. Olin siis 37aastane, täna olen 88aastane,“ rääkis EELK eakaim tegevvaimulik Eenok Haamer, kes on alates 2002. aastast Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem. Ta kutsus üles palvetama, et Jumal paneks piiri meeletustele. „Jumal ootab, et oleksime ustavad palvetamises. Et me iga päev võtaksime aja palvetamiseks. Et me ei lakkaks uskumast, et Jumal võib kõike,“ rääkis ta innustatult. 

Urvaste koguduse 18. sajandi usulisest ärkamisest rääkis Tartu praost Kristjan Luhamets. „Kujutage ette, et on sügis. Nukker. Raagus ja sombune. Pühapäev Urvaste kirikus 1735. aastal. Vaene aeg. Põhjasõda paljudel veel meeles,“ alustas ta oma meeleolukat ekskurssi. Võis ette kujutada toonaseid maainimesi, kes igaks juhuks anni maahaldjale pannes pühapäeval kirikusse jõudsid ja siin pooltukkudes teenistusel viibisid. Saksamaalt pastoriks tulnud hernhuutlik kirjanik Johann Christian Quandt suutis aga inimesed masendusest lahti raputada ja Jeesuse paljudele lähedaseks teha. 1741 ehitati Urvaste kiriku lähistele vennastekoguduse palvemaja.

Päevateemat „Rahu Jumalaga“ avas õp Aare Kimmel, tugineda paljudele rahuteemalistele kirjakohtadele Piiblis. „Enne kui räägime rahust, peame rääkima rahutusest,“ nentis vaimulik. Inimeses ei ole rahu allikad, kinnitas ta, ja lisas, et kui tahame rahu, tuleb pöörduda sinna, kus on rahu, tuleb pöörduda Jumala poole. Kõneleja kutsus kuulajaid üles rahu nõudma ning andis vihje, et selle eelduseks on oma patu tunnistamine ja Jumalalt andestuse palumine.

Suvepäeva üks korraldajatest, Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Marek Roots selgitas Eesti Kirikule, et 12 aastat tagasi alustatud tava korraldada üle-eestiline kokkutulek on täna jõudnud kümnenda korrani (kaks koroona-aastat jäid vahele). „Algne idee oli külastada neid paiku, kus on vennastekoguduse palvemaja. See ring on nüüd tehtud. Siis oleme suvepäeva pidanud hoonetes, mis on ehitatud vennaste poolt, aga millel on täna teine rakendus,“ räägib Roots ja nimetab, et esimest korda kogunetakse kirikus, mitte palvemajas. 

Tema sõnul on vennastekoguduse liikumine Eestis üldiselt alati sõbralikult läbi saanud meie luterliku kirikuga: „Tegemist ju ongi osadusliikumisega luterliku kiriku sees, aga juriidiliselt ollakse omaette organisatsioon. Vennastekoguduses ei jagata sakramente ja seetõttu ongi meil topelt kuuluvus – inimene on EELK koguduse liige, kust saab sakramente ja vaimulikku teenimist, ja siis kuulub ka vennastekogudusse, mis pakub osadust.“ Tema sõnul on mitmed algselt vennastekogudusele omased töövormid omandatud erinevate kirikute poolt. Näiteks hingehoiutöö, individuaalne suhtlemine, väikerühmad, nädalasisesed piiblitunnid ja palveringid.

Liina Raudvassar