12. mai 1915 – 16. august 2005

Teisipäeval, 16. augustil õhtupalvuse ajal ründas Taizé Lepituse kirikus üks ilmselt vaimsete häiretega naine vend Roger’d noaga. Vend Roger suri mõni hetk hiljem.

Sügavas kurbuses tänab Taizé vennaskond kõiki, kes toetasid neid kaastunde ja palvetega. 17. augusti hommikul pärast vend Roger’ surma, luges vend Alois, kelle Roger valis kaheksa aastat tagasi oma järglaseks, kirikus järgmise palve:

«Halastaja Kristus, sa lubad meil olla osaduses nendega, kes on läinud enne meid, ent kes ometi jäävad meile nõnda lähedale. Me usaldame sinu kätesse oma venna Roger’. Talle on nähtamatu juba saanud nähtavaks. Tema jälgedes valmistad sa meid ette, et võiksime vastu võtta sinu auhiilgust.»

Vend Roger’ matused toimusid 23. augustil ning sel ajal peeti mälestuspalvusi ka Eestis. Vend Roger’ matusetseremoonia viis läbi kardinal Walter Kasper.

Kõik algas suures üksinduses

 

1940. aastal lahkus vend Roger 25aastasena oma sünnimaalt Šveitsist, et elada ema kodumaal Prantsusmaal. Aastaid oli ta endas kandnud kutsumust rajada kogukond, kus kristlastevahelist lepitust rakendatakse igapäevaelus. Kogukonda, kus «südameheadust võiks tegelikkuses kogeda ja kus armastus oleks kõige keskmeks.»

Vend Roger soovis, et see kogukond toimiks just tolle aja kannatuste keskel. Seetõttu rajaski ta oma kodu väikesesse Taizé külla Burgundias, vaid mõne miili kaugusele eraldusjoonest, mis jagas Prantsusmaa sõja esimestel aastatel kaheks. Siin sai ta peita põgenikke (eriti juute), kes olid põgenenud okupeeritud aladelt teadmisega, et nad võivad leida pelgupaika tema majas.

Pärast sõda ühinesid temaga teised ja 1949. aasta ülestõusmispühade ajal andsid kogukonna esimesed vennad oma tõotuse elada tsölibaadis, loobuda isiklikust varast ning elada lihtsat elu.

Pika mediteerimisperioodi ajal talvel 1952–53 kirjutas vend Roger «Taizé reeglid», mis väljendasid vennaskonnas elamiseks vajalikke juhtnööre.

1950ndatest aastatest alates läksid mõned vennad elama puudustkannatavatesse piirkondadesse, et elada koos vaestega. Samal ajal hakkas Taizéd külastavate noorte arv märkimisväärselt kasvama. Alates 1962. aastast hakkasid nii vennad kui ka vennaskonna poolt saadetud noored tegema visiite Ida-Euroopa riikidesse. Reisiti suure saladuskatte all, et mitte seada ohtu inimesi, keda külastati.

Roger’ tegevus ida ja lääne vahel

1962. ja 1989. aasta vahel külastas vend Roger enamikke Ida-Euroopa riike isiklikult. Ta käis noortekogunemistel, mis olid küll võimude poolt lubatud, ent mida jälgiti. Mõnikord tegi ta lihtsaid külaskäike. «Ma vaikin koos teiega,» ütles ta kristlastele, keda ta nendes riikides külastas.

1966. aastal tulid Taizé naaberkülla elama mõned õed Püha Andrease ordust, mis rajati seitsesada aastat tagasi. Õed on endi õlule võtnud osa Taizé kohtumiste heaks tehtavat tööst. Viimastel aastatel abistavad neid ka Poola Püha Ursula õed.

Tänapäeval koosneb enam kui 25 riigist pärit Taizé vennaskond rohkem kui sajast vennast katoliku ja mitmest protestantlikust kogudusest. Vennaskonna olemasolu on juba iseenesest lepituse märk lahknenud kristlaste ja lahknenud rahvuste vahel. Vennad ei võta vastu mingeid annetusi ega kingitusi, vaid teenivad elatist oma tööga.

Lepituse vaim maailmas

Tänapäeval elavad väikesed vendade rühmad Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Nad elavad samades tingimustes kui inimesed nende ümber. Vennad püüavad olla armastuse kandjateks väga vaeste, tänavalaste, vangide, surijate ning nende keskel, keda on sügavalt haavanud purunenud suhted ja hülgamine.

Erinevate mandrite noored tulevad Taizé künkale, et otsida elu mõtet koos paljude teistega. Jumala usaldamise allikani minnes asuvad nad sisemisele palverännakule, mis julgustab rajama usaldusest kantud suhteid inimeste vahel. Mõnel suvenädalal võtavad niimoodi ühisest seiklusest osa rohkem kui 5000 noort 75 erinevast riigist. Seiklus jätkub koju pöördudes. See väljendub soovis avardada oma sise-elu ja valmiduses võtta enesele vastutus muuta maailm paremaks.

Taizés käivad ka kirikujuhid: seal on käinud paavst Johannes Paulus II, Canterbury peapiiskopid, ortodoksi metropoliidid, Rootsi piiskopid ning pastorid kogu maailmast.

Maapealne palverännak

Noorte toetamiseks on vennaskond ette võtnud «usalduse palverännaku». See ei ole vennaskonna ümber organiseeritud liikumine, vaid üleskutse igale Taizés käinule rakendama praktikas seda, mida nad on kaasa saanud, pöörates suuremat tähelepanu oma sise-elule ning sidemetele otsijatega.

Iga aasta lõpus korraldab Taizé ühes suuremas Ida- või Lääne-Euroopa linnas kokkutuleku, millest võtavad osa kümned tuhanded noored Euroopast ja teistest maailmajagudest. Need kokkutulekud on usalduse palverännaku etapid.

Euroopa noorte kokkutulekute ajaks kirjutas vend Roger igal aastal kirja, mis tõlgiti rohkem kui viiekümnesse keelde ja mida kasutatakse arutlemiseks kodus või Taizé kohtumistel.

Tänapäeval äratab Taizé nimi kogu maailmas mõtteid rahust, lepitusest ja osadusest.  Vend Roger ütles: «Kui Kirik kuulab, tervendab, lepitab, siis saab temast tervenisti see, mis ta tegelikult oma kõige säravama külje pealt on: kristallselge armastuse peegeldus.»

Vend Roger on saanud paljude teiste autasude seas UNESCO rahu edendamise preemia (1988). Ta on kirjutanud 14 raamatut, lisaks kaks koos Ema Teresaga.

Kristel Neitsov

Allikas: Taizé kodulehekülg, www.taize.fr