Vello Salo asus igavikuteele

Ülestõusmispüha koidikul, 21. aprilli varahommikul suri vaimulik Vello Salo, aastani 1945 Endel Vaher. Kaunimat hetke isakoju siirdumiseks olnuks ristiinimesel raske leida. Asuda igavikuteele kirikuaasta olulisemal pühal. Pühal, mis kõneleb elu võidust surma üle. Vaid valituid kutsutakse sel ajal. Et Vello Salo selle au pälvis, pole imeks panna.
„Ristirahvas elab Päästja tulemise, uue maa ja taeva ootuses – võiks öelda: tulevikus. Ent ta ei tohi ega taha unustada minevikku /…/“, kirjutas Salo 2014. aastal kogumikus „Maarjamaa lugu“. Just nõnda ta elas – mõttega tulevikus, unustamata minevikku ja väärtustades olevikku. Järgides muu hulgas auvilistlasena Eesti Üliõpilaste Seltsi vapikilbil seisvat ladinakeelset sententsi Carpe diem (kasuta päeva). Ka teine mõte üliõpilasseltsi vapilt sobib Vello Salo eluviisi iseloomustamiseks: fortiter in re, suaviter in modo (põhimõttes kindel, käitumises tagasihoidlik).
Endel Vaher sündis 1925. aastal Viljandimaal Võisiku vallas algkooli juhataja peres. Gümnaasiumiõpilasena astus ta 1943 vabatahtlikuna Soome sõjaväkke, enda sõnul „Soome vabaduse ja Eesti au eest võitlema“. 1944 Eestisse naasnult oli Salo saatuseks jõuda läbi Tšehhi põrgu põgenikuna Rooma, kus ta 19aastase noormehena leidis birgitiinide kloostri peamajas kutsumuse „vihkamise asemel armastada“.
Iga ristiinimene on vabadusvõitleja, kinnitas Vello Salo 2013. aastal Eesti Kirikule. Kanget espressokohvi rüübates selgitas ta oma mõtet: inimene seisab silmitsi katsumustega ning tee tõelise vabaduseni on palistatud kiusatustega. Kõigevägevama abita läheks raskeks, nentis ta, soovitades seepeale: „aga Jumal appi!“.
Vello Salo on töötanud kümnes riigis. Vaimulikuna, ajaloolasena, literaadina, tõlkijana, ajakirjanikuna, teejuhina.
1998. aastast on Salo Eesti Kirjanike Liidu liige. On paljude teistegi kultuuriorganisatsioonide, sealhulgas Balti Uuringute Edendamise Ühingu, Eesti Teadusliku Ühingu Ameerikas, Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi (Rootsis) ning Soome Kirjanduse Seltsi liige. Ta oli Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni (ORURK) esimees. Tema kaaskoostamisel ilmus „Valge raamat: eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991“.
Vello Salo on auhinnatud Eesti ja Soome teenetemärkide ja preemiatega. Nimetades vaid mõned: Valgetähe II klassi teenetemärk, Riigivapi II klassi teenetemärk, Eesti Taassünni auhind, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia, Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhind, EELK Teeneteristi III järgu orden.
Pagulasena isamaalt lahkunud, tuli Vello Salo Eestisse tagasi 1993. aastal. Tuli tagasi, mitte ei jäänud sarnaselt paljude teiste väliseestlastega edasi-tagasi käima. Tartu ülikooli taasavatud usuteaduskonna esimesed lennud meenutavad prof Salo muheda ja vaimukana, ent samas akadeemilist töödistsipliini nõudva õppejõuna. Salo eksamile vildaka ettevalmistusega juba minna ei söandatud!
Usuteaduskonna õppejõuna algatas Salo tava tähistada teadmiste päeva 1. septembri palverännakuga Tartu lähistel asuva Kärkna ehk Valkena kloostri asupaika.
Ühemehekirjastuse Maarjamaa looja ja omanikuna on Salo oma kulu ja kirjadega andnud välja mitmeid raamatuid. Sõna ilu ja vahedust väärtustava kirjamehe roll emakeele hoidjana on hindamatu.
Aastast 2001 oli Vello Salo Pirita Püha Birgitta kloostri preester. Viimased kümme elupäeva veetis 93aastane vaimulik EELK diakooniahaiglas.
Vello Salo ärasaatmine toimub 2. mail Tallinna Kaarli kirikus.
Liina Raudvassar