Kõrvemaa südames Järva-Madise kiriklas leidis 14. augustil aset Eesti kiriku- ja usuliikumise ajaloo seisukohast oluline sündmus. Alglätte juurde kogunesid 25 aasta järel need, kes siit kunagi jumalaotsingut alustasid.

Sellised paiku, kuhu noored omal ajal õpetaja ümber kogunesid, leidub mujalgi Eestimaal – neid võib nimetada vaimse ärkamisaja punktideks.

Veerand sajandit tagasi avastas osa noori, et neis on «otsiv vaim». Oli soov kogeda midagi senitundmatut ja teada saada elu saladusi ning sügavusi, otsida tõde. Sel augustipäeval Järva-Madisele kogunenud õed-vennad  Issandas olid juba aastakümnete eest usu poole suunduvad isiksused.

Osadus purustas teatud mõttemallid, sundis küsima Jumala järele. Õpetaja Vello Salum, toonane Järva-Madise õpetaja oli suunanäitaja nii vabaduse kui ka tõe otsinguil. Tema viis meid põnevasse ja mitmekülgsesse Jumala riiki, tutvustas meid legendaarsete vaimulikega.

Uue ajastu eelkäijad

Sealt algas noorte inimeste Jumala otsimise ja Tema järel käimise teekond ateistlikus Eestis, otsing, mis sisaldas palju ohtusid. Ometi ei saanud seda teed katkestada ega suhet Jumalaga lõpetada, sest see polnud meie teha. Jüri Bärgi tsiteerides: «Meie otsisime, aga Jumal otsis  meidki.»

Praegu tundub see mõnele liialdusena, aga nendes rasketes heitlustes okupatsiooni tingimustes olime justkui Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ahelreaktsiooni üks lüli, mis mõjutas tulevikusündmusi. Enese teadmata olime uue ajastu epohhiloojad – kõik need, kes tegutsesid kogudustes noorterühmadena oma õpetaja ümber. Tollal ei osanudki me aimata, milleks meid Jumalale vaja oli.

Seda selgemini tõdeme tänases Eestis, kui suur vastutus oli pandud käputäiele kristlaskonnale, et tagada rahulik vereta laulev revolutsioon (sellel äreval ajal olid kirikud täidetud palvetega), kaitsta evangeeliumi tõde ja säilitada kristlik kultuurijuur tervikuna. Jumal on meid kandnud, Tema kätte võime usaldada igal ajastul nii enda, vabariigi kui kogu maailma tervikuna.

Väest kantud

Pidupäev algas ühise armulauaga jumalateenistusega Järva-Madise kirikus. Teenisid õpetaja Heino Nurk USAst ja loo autor, jutlustas emeriitõpetaja Vello Salum. Orelil teenis Nele Salveste, bambusflöödil Raho Langsepp. Jumalateenistust kaunistasid Anne Maasiku laulud Uku Masingu tekstidele Heikki-Rein Veromanni mängitud rahvapilli saatel.

Jumalateenistusel oli tunda igaviku puudutust. Anne Maasikut võib  teatud mõttes pidada ehedaks soomeugriliku vaimulaadi väljendajaks. Tõelist väge kannavad Uku Masingu luuletused just viisistatuna, nii nagu neid Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann  teinud on.

Pärast jumalateenistust siirduti kiriklasse, kus oli kaetud toidulaud. Oli piisavalt aega uudistada ja vaadata ümbrust, sest tõepoolest oli neid, kes viimati seda paika külastasid 25 aastat tagasi. Lauas istudes andis igaüks väikese ülevaate elatud aastaist.

Vaimuliku elukutse omandanuil on isiklik elu paratamatult tihedalt läbi põiminud koguduse eluga ja omavaheliste suhetega. Kuuldud lood olid imearmsad, kohati humoorikad ja mis kõige tähtsam, kosutavad. Vello Salumile olid südamelähedased jutud oma jüngritest, konkreetselt endast ta ei rääkinudki, ikka rohkem oma õpilastest.

Mitte ainult teoloogid

«Kaalukas osa tollastest aktiivsetest noortest valis teoloogia. Aga neid, kes jätkasid varem valitud erialal, on Jumal omal moel rakendanud,» ütles matemaatikadoktor Tarmo Soomere möödanikku sõnastades.

Täna Küberneetika Instituudis vanemteadurina töötav Tarmo Soomere oli omal ajal võtmefiguur usulise kirjanduse paljundamisel, hoidmisel ja säilitamisel. Veel täna õpivad nii TÜ kui ka UI üliõpilased tema poolt tehtud masinkirjatrükistest teoloogilisi distsipliine. Tarmo organiseeritud ja legendiks saanud misjonitöö tollaste vahenditega on austust ja eeskuju vääriv: muusikaõhtud Püha Vaimu kirikus ja mujal, tulised diskussioonid Tartus üliõpilaste vaba aja veetmise paikades, aga ka suvised noortelaagrid.

Eesti Muusikaakadeemia haridusega pedagoog Ruth Johanson, Kivi-Vigala koguduse kauaaegse õpetaja Johannes Preegeli tütar, Püha Vaimu koguduse õpetaja Valdek Johansoni abikaasa kehastab väärikat, tagasihoidlikku ja mitte kunagi esiletükkivat isiksust. Tema käe all on paljud praegused ja endised organistid saanud õpetust nii klaveri kui koorijuhtimise  alal, sh mina.

Raho Langsepp on olnud ansambli Via Sonora looja ja juhataja, nüüd ansamblist välja kasvanud varajase ja orientaalse muusika keskuse FA Schola juht. Raho tegeleb keskaegse ja india muusika mängimise ja õpetamisega, on Tartu vanamuusika festivali asutaja ja kunstiline juht.

Kuu aega enne kokkutulekut naasis ta muusikaõpingutelt Sri Lankalt. Et Raho n-ö vastuvoolu ujuma hakkas, oli oluline roll tema vennal Kalju Langsepal (…) kes 1980. aastal Järva-Madisele tuli.

Diivi Põdersoo lõpetas 1982. aastal Eesti Põllumajandusakadeemia veterinaariateaduskonna, on tänane doktorant, kes uurib sigade haigusi. Diivi oli teiste kokkutulnutega seotud 1980ndatel aastatel Tartus tegutsenud usulise organisatsiooni kaudu, mille üheks juhiks oli Tarmo Soomere. Lisaks Järva-Madise «rakukesele» liikus ta Võnnu koguduses Kalle Kasemaa juures.

Kirikumehest praostiks

 

Andrus Helenurm on olnud mesinik, Kaardiväelase kolhoosis minu kolleeg. Aegade muutudes on temagi eluala vahetanud ja töötab Vaegkuuljate Ühingus juhatuse esimehena. On olnud Eesti skautliikumise algatajaid ja toetajaid.

Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann on väga kaua koos töötanud Jaan Toominga lavastuudios, truuks jäänud muusikale. Neil on välja antud CD «Laulud Ernst Enno ja Uku Masingu sõnadele». Lisaks muusika- ja näitlejatööle juhendab Anne Tartus katoliku kooli näiteringi.

On olnud ka vaimuliku ametis jätkajaid. Ida-Harju praost Jaanus Jalakas oli omal ajal töökas ja kohusetruu kirikumees.  Rohkem Ambla kirikus, sest sellel ajal oli õpetaja Vello Salumil peale Järva-Madise hooldada Ambla ja Aegviidu kogudus. Ida-Virumaa vikaardiakon Enn Salveste töötas 1980ndatel Järva-Madise koguduses tubli ja hoolika  kirikumehena ja asjaajajana. Heino Nurk teenib välis-eesti kogudusi Ameerikas.

Kokkutulekult puudusid õpetaja Jaanus Noormägi, ajakirjanik Kaja Kurg ja veel mitu head sõpra. 

Kokkutulijad tõdesid ühiselt, et õpetaja Vello Salum oli tollal, kui ta enda ümber jüngreid kogus, sama vana kui meie praegu. Oma õpilastest tõstis ta esile hoolikuse, töökuse ning järjepidevuse poolest Jaanus Jalakat, loo autorit ja Heino Nurka, kes on võtmeisik eelnimetatute kaasamisel kristlikku liikumisse Järva-Madise koguduses. Ta töötas tollal Tammsaare muuseumis, oli paralleelselt Järva-Madise kiriku organist. Orelimängimise tõttu kirikus kaotas ta töökoha muuseumis, sest võimumehed leidsid, et need kaks ametit ei sobi kokku.

Elurõõm on jäänud

Nõukogudeaegse tagakiusamise tingimustes tegelesid vaimsete väärtustega need, kel oli selleks tõeline kutsumus, raskused ainult tugevdasid inimesi vaimselt. See ringkond ei olnud väga suur, inimesed teadsid üksteist hästi ja läbikäimine oli sage mitte ainult Eesti piires.

Praeguses ühiskonnas, kus elu sunnib üha rohkem mõtlema majanduslikult ning majandusliku kindlustatuse korral ahvatleb vaimse lodevusega, saame paluda ja püüda, et nii meie ise kui ka järeltulevad põlved võiksid edasi kanda seda vaimset erksust ja sädet, mis motiveeris omal ajal Järva-Madise kiriku ja kogudusega seotud inimesi, ja mida nad  siiani oma südames kannavad.

Tunnistasin kokkutuleku lõpuks, et kõigisse meisse on jäänud – ja isegi juurde tulnud – elurõõmu ning nooruslikkust. Kalleid usuõdesid ja -vendi taas kohates meenus apostel Pauluse poolt öeldu: «Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt» (2Kr 4:16).

Pille Salveste,
Järva-Madise koguduse õpetaja