Veerand sajandit Eesti Kirikut

Täna 25 aastat tagasi hakkas taas ilmuma ajaleht Eesti Kirik. Paastuaja esimese pühapäeva jumalateenistusel 4. märtsil 1990 õnnistati Tallinna Kaarli kirikus ajalehe esimene number. Koos professor Evald Sae ja lehe esimese peatoimetaja Joel Luhametsaga oli mul õnn olla selle ajaloolise sündmuse otsene kaasosaline.
Nii nagu Eesti vabariik ei ole ainult 24, vaid 97 aastat vana, sündis ka ajaleht Eesti Kirik ühe vanema järjepidevalt ilmunud eestikeelse ajakirjandusväljaandena tegelikult juba 1924. aastal. Okupatsiooni tingimustes jätkas see ajakirja formaadis EELK häälekandjana ilmumist alguses Rootsis ja hiljem Kanadas.
Eesti Kiriku taasilmumine veerandsajandi eest oli kahtlemata ajalooline sündmus meie kirikule, kuid sedavõrd tähtis kogu ühiskonna jaoks, et ületas tol õhtul ka «Aktuaalse kaamera» uudiskünnise läve. Esimese lehenumbri trükiarv oli praeguste tiraažidega võrreldes muinasjutulisena tunduv 20 000 eksemplari.
Kuigi meie omariiklus ei olnud tolleks ajaks veel taastatud, oli see erakordne aeg, kus rahvas otsis ja vajas tõde. Seetõttu osati hinnata ja otsida vaimutoitu ja ka vaimulikku rooga samavõrd või veel enam kui pelgalt majanduslikku heaolu ja jõukust. Just kirikus ja tema sõnumis nägid paljud lootuskiirt senisest lootusetust olukorrast väljapääsemisel.
Nüüdseks on sellest ajast palju vett merre voolanud ning ajaleht Eesti Kirik on taasiseseisvunud Eestis veel ainsa paberkandjal ilmuva kristliku nädalalehena püsima jäänud. See on tegelikult suur Jumala ime, mille eest peame eriliselt tänulikud olema. Kuid samas on see ka privileeg ja vastutus meie üha sekulaarsemaks muutuvas ühiskonnas kristliku sõnumi edastamisel ning kirikuelu sündmuste ja suundumuste targal ja tasakaalustatud kajastamisel. Alahinnata ei saa luterliku kiriku häälekandja rolli ka meie heade oikumeeniliste suhete loomisel ja hoidmisel partnerkirikutega.
Ma usun, et ajaleht Eesti Kirik on oma võimaluste piires kõigi nende ülesannetega hästi hakkama saanud. Selle eest suur tänu nii lehe endistele kui ka praegustele tegijatele, kõigile kaastöölistele ja headele sponsoritele. Aga kindlasti ka teile, head lugejad, sest ilma teie abita, olgu eestpalvete või majandusliku toe näol, poleks leht selline, nagu ta täna on. Kiita tuleb ka kiriku keskvalitsust, kes on mõistnud oma häälekandja olemasolu vajalikkust ning kelle üheks prioriteediks on jätkuvalt olnud Eesti Kiriku väljaandmise toetamine.
Juba pikemat aega arutatakse ühiskonnas elavalt selle üle, kas ja milline saab olema meedia tulevik internetiajastul ehk kas raamatud ja ajalehed kolivad peatselt ainult virtuaalreaalsusesse. Maailm on selles valdkonnas erakordselt kiiresti edasi arenenud. On ju ka EELK-l kaks heal tasemel ning teineteist täiendavat veebiajakirja, muudest kristlikest portaalidest rääkimata.
Võib-olla olen ma pisut vanamoodne, kui arvan, et paberväljaanded ei kao veel niipea, kui üldse. Kuigi ka Eesti Kiriku artikleid on meil kõigil võimalik veebipõhiselt lugeda, tunnen ma ise tõelist elamust lehest alles siis, kui seda füüsiliselt kätte võttes tajun tervikut, mida ühes lehenumbris mulle kui lugejale pakkuda tahetakse.
Sestap usun, et paljud tänased ja ehk ka tulevased lehelugejad ootavad endiselt kolmapäeviti oma postkastidesse või lähematesse lehekioskitesse värsket Eesti Kiriku numbrit, mida pärast läbilugemist ja seal tõstatatud teemade üheskoos läbiarutamist on võimalik ka teistele edasi anda. Eks seegi ole ju üks kiriku misjonitöö vorme.
Meie kirikulehe patrioodina olen ka täna, veerand sajandit pärast selle taasilmumise algust, sügavalt veendunud, et ühel enesest lugupidaval ja pealegi kõige suuremat kandepinda omaval kirikul Eestimaal peaks jätkuvalt olema oma väärikas häälekandja, millist rolli just Eesti Kirik on kutsutud ja seatud kandma.

 

 

 

 
 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees