Veebruar ja Eesti riik

Veebruar on nii kiriku- kui rahvuslike sündmuste kalendri seisukohalt oluline kuu. 2. veebruaril pidasime küünlapäeva ehk Issanda templissetoomise püha ja meenutasime Jeesuse toomist templisse. 12. veebruaril on vastlapäev ehk lihast loobumise päev, järgmine päev, 13. veebruar on tuhkapäev, paastuaja algus ja palvepäev. Millised erinevad värvid: küünlapäev on valguse püha; palvepäev on paastuaja alguses ja vana traditsiooni kohaselt on see kogu rahva patukahetsuse päev, tuhkapäev. Kindlasti rohkem on tuntud vastlapäev, päev enne paastuaja algust. Kirikukalendrile ongi omane hingamine, päevad ei ole kunagi hallid ega ühetaolised.
Veebruar on eriline kuu ka Eesti riikluse seisukohalt. 2. veebruaril tähistasime Tartu rahu 93. aastapäeva, 24. veebruaril on Eesti Vabariigi 95. sünnipäev. Haapsalus süütasid küünlapäeva õhtul noorkotkad ja kodutütred 93 küünalt ääristama teed Vabadussõjas langenute samba juurest Jaani kirikusse. Jutustasin noortele, mis oli rahu hind, milline oli olukord 93 aastat tagasi. Lõppes 431 päeva kestnud kurnav sõda, mis nõudis 5000 langenut eesti rinnetel. 10% rahvast oli rindel ja võitles Eesti Vabariigi eest. Rahu ei tulnud kergelt ei sõjas ega diplomaatias. Aga eesti rahvas oli ühtne ja ihkas rahu.
Rahulepingut ei soovinud ka lääneriigid. Soome välisminister Rudolf Holst teatas: «Soome ei pea võimalikuks tervitada rahuloluga eestlaste ja bolševike vahelist rahu.» Vaatamata kõigele sündis rahuleping, mille allakirjutamise puhul ütles välisminister Jaan Poska: «Nüüd, kus Eesti on täna allakirjutatud lepinguga saanud enda iseseisvuse de jure tunnustamise, on eesti rahvale avanenud tee ise määrata oma tulevikku.»
Rahuleping annab õigused ja kohustused. Nõnda ka see kahekümnest artiklist ja lisadest koosnev suurepärane diplomaatiline tekst. Lepingu sisu ei ole ühe poole diktaat teise suhtes, vaid vastastikune tunnustamine. Lepinguga antakse ja võetakse kohustusi. Üks eeltingimus riigi tunnustamiseks ongi rahu kinnitamine oma naabritega. Tartu rahu on palju ulatuslikum kui ainult piirikokkulepe. Lennart Meri on nimetanud Tartu rahu Eesti sünnitunnistuseks. Ma arvan, et see on ka küpsuse ja vastutuse võtmine – isikutunnistus ehk pass.
Mulle on oluline rahvuslikke tähtpäevi tähistada ja oma rahva ajaloost rääkida. Ebameeldiv on lugeda mahakiskuvaid ja segadust külvavaid kirjutisi ajakirjanduses nii ühiskonna kui kiriku kohta. Aeg-ajalt on sisu ainult kirjutaja enese eksponeerimise soov. Laupäevases Õhtulehes oli lugu «Lugejad: me pole oma kodumaa üle uhked». Ajendatuna proua Evelin Ilvese kirjutisest, et Eestis on liiga palju virisemist ja vaenamist, esitas Õhtuleht küsimuse, kas inimesed on kodumaa üle uhked. Vastuseid laekus 18 075. Vastanutest 61% ütles, et nad pole oma kodumaa üle uhked, 25% arvas, et nii ja naa. Vaid 14 protsenti leidis, et nad on uhked ja et Eestist paremat paika pole.
Samas lehes kirjutas Malle Pärn artikli «Mida oled sina teinud oma riigi heaks?». Tsiteerin: «Ikka ja jälle tuletab keegi meelde seda kuulsat lauset: Ära küsi, mida on riik teinud sinu heaks, küsi, mida sina oled teinud riigi heaks. Ma võtan endale siinkohal julguse vastata sellele küsimusele paljude (võimalik, et sadade tuhandete) kaasmaalaste eest. Et kaitsta neid meie europoliitikute ja nende käsilaste eest, kes oma artiklites ja kommentaarides süüdistavad ühiskonnakriitikuid virisemises ning küsivad demagoogiliselt: mida sa ise oled teinud?»
John Kennedy ütles 1961 oma ametiaja alguses: «Ärge küsige, mida saab kodumaa teie jaoks teha. Küsige, mida saate teie kodumaa jaoks teha.» Päris kindlasti ei pidanud president silmas enda ja oma administratsiooni tegemata jätmisi ja mugavamat teed. Olen esitanud korduvalt seda Kennedy küsimust. Vajalik on mõelda oma kodumaale mitte süüdistades, vaid armastades. Vaja on mõelda ka oma kirikule palvetades ja armastades. Alati on lihtsam leida vigu, kui võtta ette see tänamatu ülesanne ehitada ja armastada. Sõltumata sellest, kas kõik, mis toimub, mulle meeldib, on see siiski minu ainus võimalus. Ka lapsed võivad teha meile valu ja eksida, aga nad on meie lapsed. Nagu lapsi ja vanemaid ei saa valida, nii ei saa valida ka oma isamaad. Veebruarikuu õpetab meid: «Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!» (Lk 11:35).

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
assessor