Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vastutus mineviku ja tuleviku ees

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Ristikirikul on 2000aastane ajalugu. Me oleme selle üle uhked ja peame seda omal kombel Jumala soosingu märgiks ning tõestuseks, et oleme õigel teel. See on justkui vastus Jeruusalemma Suurkohtu liikme, kõrgelt hinnatud variser Gamalieli sõnadele kohtu ette toodud algkristlaste kohta: «Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla – sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada –, et teist ei saaks sõdijaid Jumala enese vastu!» (Ap 5:38–39).
Kiriku ajaloos on palju, mille üle rõõmustada ning meie tänanegi missioon ei ole muutunud. Endiselt austame, täname, kiidame Jumalat, kuulutame evangeeliumi, pühitseme sakramente, teeme misjoni- ja diakooniatööd, et teenida inimesi ja Jumalat. Kui vaatame ristikiriku minevikku, siis püüame sealt leida ikka midagi, millest eeskuju võtta ja rõõmustada. Enamasti ei soovi me meenutada ebameeldivat või häbiväärset. See ei tähenda, et kiriku minevikus polegi midagi sellist, mille pärast pilku maha lüüa, mida häbeneda või mille pärast peaks kellegi ees vabandama. Meie ei suuda minevikku muuta, küll aga võime olevikus tehtud otsustega hinnata minevikku ning kujundada tulevikku.
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue peahoone avamine ja õnnistamine oli suursündmus, millest said möödunud nädalal telekaamerate vahendusel osa kõik, kes iganes soovisid. Muuseumi ühe eksponaadi üle, mis pidi kujutama reformatsioonisündmustega kaasnenud kirikute rüüstamist ja pühapiltide hävitamist Tallinnas ja Tartus, tekkis minu tähelepanu juhtimisest tingituna avalikkuses tuline aruelu. Minuni erinevate kanalite kaudu jõudnud paljude toetavate sõnumite seas oli ka arvukalt kriitilisi, mõnel juhul tahtlikult solvavaid märkusi nii minu kui ka ERMi juhtkonna või töötajate suhtes. Muuseumi juhtkonda on süüdistatud pahatahtlikkuses, kirikuvastasuses, sovietlikus suhtumises kristlikku ajalukku ja paljus muus. Minule endale on viimastel päevadel usinalt meelde tuletatud ristisõdijate julmusi muinaseestlaste suhtes ristiusustamise perioodil, unustatud pole vaimulike rolli nõidade põletamise protsessis. Samuti olen pidanud lugema isiklike solvanguteni minevaid kommentaare sellest, kuidas kristliku lääne maailmakorralduse ja aktiivse misjoniseerimisega on kaasnenud kõikjal maailmas põlisrahvaste kolonialiseerimine, loodusressursside raiskamine ning pahatihti ka usulistest erimeelsustest tingitud vägivaldsed konfliktid ja sõjad.
Parastavalt on näpuga näidatud ja mulle kirikujuhina peaaegu isiklikult süüks pandud mõne endise või praeguse vaimuliku aastate eest toimunud abielurikkumisi või mõnd muud avalikkuseni jõudnud «vägitegu». Väärnähetele ja ülekohtule viitajad ei ole enamasti soovinud analüüsida neid teemasid ega ka ajalugu erapooletult hinnanud. Pigem on valitud ise «õige» pool ja kirikule on tehtud etteheiteid stiilis, et sellised olete te tegelikult!
Pean nõustuma siiski tõsiasjaga, et soovides olla osa Jeesuse asutatud ajaloolisest kirikust, ei saa me ennast lahti raputada minevikust, vaid peame seda ausalt hindama ning eksimuste meeldetuletusi väärikalt taluma. Nagu ei saa inimene lahti öelda mõnest oma kurjategijast veresugulasest esivanemast, ei saa ka praegu kirik ennast lahutada minevikus kirikus tehtud väärtegudest. Kirjutan seda tänasele kirikupõlvkonnale, eriti meie vaimulikkonnale ja kiriku töötegijatele kogudustest allasutuste ja kirikuvalitsuseni selleks, et mõistaksime hinnata oma tänaseid väljaütlemisi, samme, otsuseid ja tegusid tuleviku valguses.
Sageli juhitakse minu tähelepanu mõne ametivenna sobimatule suupruugile või piiripealsele ning solvavale väljaütlemisele interneti avalikus ruumis. Paljud ei teagi, et pean ülemkarjasena olema kogu aeg meie kiriku Esiviisakus ja pidevalt selgitama, vahel ka vabandama mõne mõtlematuse pärast, mida mõni hingekarjane on teinud, enamasti öelnud. Tähelepanujuhtimised sagenevad siis, kui ma ise avalikkuses millelegi ebasobivale viitan. Nii on juhtunud ka viimastel päevadel. Soovin, et hakkaksime aru saama sellest, et meie kiriku tuleviku näo loome me täna, olevikus. Me ei vastuta ainult mineviku, vaid ka tuleviku ees ja peaksime iga väljaütemist nii reaalsest kui virtuaalsest kantslist võtma tõsiselt, sest mõlemas ruumis on ja jäävad vaimulikud vaimulikeks ja kristlased kristlasteks esindades oma kirikut ja Kristust. Pole õiglane lisada oma järeltulevate põlvede minevikukoormasse juurde omalt poolt seda materjali, millega tulevikus kritiseerijad saavad meie kirikut ja ametikaaslasi vaevata.

Viilma,Urmas_peapiiskop

 

 

 

 
Urmas Viilma,
peapiiskop