Vastuseid otsi iseenda seest

Õunte, lehtede ja piparmünditee hõng ning ööliblika paksude tiibade vurin ritsikate kapelli saatel on minu jaoks alati olnud märk lähenevast kooliaja algusest.
Kuigi kooliminekut selle klassikalisel kujul minu elus enam ammu ei eksisteeri, tuleb see vana liblikad-kõhus-tunne ikka sügise hakul meelde: segu ärevusest, rõõmust, ebakindlusest, vastutusest ja millestki, millele ei oskagi nimetust anda. Meenub, et vanade sõprade nägemise ootus lahustus kerge murega uute katsumuste pärast.
Samas meenub ka kindlustunne teadmisest, et oleme selles «supis» kõik koos, ning see andis ilmselt kõige suuremat tuge ja jõudu, mida oli vaja eneseusu tekitamiseks. Õlatunne, kooskasvamine, kodu ja kodukooli toetav keskkond – kõigi nende komponentide koosmõjul kasvasime piisavalt suureks, et meid üle pesaääre alla saaks lükata ning igaüks omamoodi laperdades uusi tuuli püüdma võiks lennata.
Õlatunne vanade «kaasvõitlejatega» on aastate möödumisest ning vahemaadest hoolimata õnneks alles jäänud. Ometi on igaüks pidanud leidma lisaks veel mingi oma toetuspinna, mis oleks vankumatu ja püsiv. Iseseisvas elus on valikuid rohkem, kohati ka ebakindlust, ning vahel tekib tunne, et oleks nüüd jälle kusagil see kriidine õpetaja, kes teab täpselt, mida sa tegema pead.
Suureks saamise suurim valu on ilmselt see, et vastuseid tuleb hakata otsima iseenda seest kõige selle toel, mida usaldame ning millele toetume. Ent elu paradoks on, et mõnikord ei leia me oodatud tuge sealt, kust seda leida loodame. Samas võib kellegi jaoks saada elu muutvaks kogemuseks midagi hoopistükkis lihtsat ning inimlikku ja pealtnäha täiesti tühist.
Sellise hinge liigutava kogemuse osaliseks sain eelmisel nädalal, kui ühes Võrumaa kirikus oma kallitele kaasteenistujatele ühte talitust pidasin. Hiljem kuulsin, et kiriku uks oli plaaniväliselt lahti jäänud ning olnud lahti kogu öö. Mitte küll pärani, lihtsalt lukustamata. Kui pastor loci hommikul võtmega kohale läks, peatus tema pilk kiriku vööruse laual lebaval külalisteraamatul, millesse oli öösel tehtud järgmine sissekanne: «Uskumatu, et kirik oli lahti. See taastas meie usu.»
Õpetaja enda kommentaar oli, et ilmselgelt mõjuks eriliselt rõõmustavalt ning õnnestavalt see, kui keegi ütleks: «Sa pidasid täna uskumatult hea jutluse. See taastas meie usu.» Aga samamoodi õnnestavalt kõlab ka mõte, et usu taastamiseks piisab vahel lihtsalt lahtise uksega kirikust.
Sellega seoses tekib mõte, et ülemäärase usaldamatusega ju tegelikult vaevame iseennast ja samas peletame eemale neid, kes seda usaldust eeldavad. Kui me aina kahtleme teiste inimeste motiivides ja oleme alati valmis kõige hullemaks, kas saame seda siis nimetada armastavaks suhtumiseks oma ligimestesse? Enamgi veel – kas me endi usaldus ka Jumala vastu on siis päris lõpuni siiras?
Ma ei tahaks uskuda, et meie Looja vastuvõtuaeg on kellast kellani ja kindlate inimeste jaoks. Võime ju käia võtmeid kõlistades tähtsa näoga ringi, luues piire ja reegleid Jumala suurema armastuse võitmiseks. Peamine võti on aga see, et anname inimestele võimaluse – võimaluse olla usaldatud ning toetatud kasvõi kaudselt. Ja kes oleme üldse meie, et võtame endale õiguse Jumalale vastuvõtuajad määrata …
Inimestena oleme ja jääme nagu kooliõpilasteks, kes igatsevad kindlustunnet ning autoriteeti, samuti seda, et see autoriteet meie ees oma uksi ei suleks. Küllap algabki see usaldus, hoolivus ning ligimese väärtustamine pisikestest asjadest: kodust, lasteaiast, koolist, kirikust … Kasvamiseks vajame vahel uskumatult vähe ja samas nii uskumatult palju. Ja mõnikord tundub uskumatuna see, et uksed, mida peame meie jaoks suletuks, avanevad siis, kui seda kõige enam vajame.
Uue kooliaasta alguses tahaks kõigile asjaosalistele soovida avatust, usaldust ning hoolivust. Küllap sellest, mis väärtusi oma järeltulevatele põlvedele edasi oskame anda, sõltub suuresti seegi, kui palju meie pihkudesse erinevaid võtmeid usaldatakse.

 

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist