Vastused väljapoole

EELK kantsleri Urmas Viilma juhtkiri «Uhkus on enne langust» (EK 29. mai) käsitleb probleemi, millel on alati kaks poolt: maised asjad ja pühakirjalised küsimused. Probleemiks on maapealse, s.t siis inimeste keskelt sugeneva võimu suhe ühiskonda, eriti selle nurga alt, kuidas võim kulub ning kaotab oma efektiivsuse. Artikkel on poliitiline, sest on avaldatud mitmete valimiste künnisel, kuid ei ole propagandistlik, sest ei agiteeri kellegi kasuks ega millegi vastu.
Autor ei ütle, et meie, Eesti Vabariigi kodanikud ja need, kes siin parajasti viibivad, on uhkeks läinud ehk kaotanud kriitikameele. Ta ütleb muud, nimelt et kes läheb uhkeks ilma väärikuseta, see võib langeda, sest ta ei näe enam, kuhu astub.
Üsna enne Urmas Viilma artikli ilmumist tuli mul vastata kahele küsimustikule. Ühes taheti teada, kuidas kirjandusinimesed majanduslikult toime tulevad, teises uuris IRL, mida ma arvan olukorrast Eestis ja mida tuleks siin parandada.
Esimesele küsimusele ma ei vastanud, sest puudub garantii, et minu vastuseid ei kuritarvitata. Teisele vastamist tuletati mulle korduvalt meelde, millest järgnes, et mind ei peetud statistiliseks ühikuks, vaid kontrolliti, kas ma ikka vastan ära. Ma ei vastanud, et ärge minge veel uhkemaks, kui te juba olete, nagu ma ei soovitanud ka, et languse vältimiseks on ettenägelikum olla alandlik.
Alandlikkus tähendab siinkohal mitte maani kummardamist, vaid teise inimese pidamist enesega üheväärseks, seda seisundit, mis algab sõnast «tänan!». See sõna on hakanud kaduma isegi vanade inimeste suust. Inimesed nõuavad ja kuidas sa ikka tänad, kui sinu nõudmine on täidetud?
Lihtsustatud arusaama järgi saab nõuda seda, mis on sätestatud, ja kui säte on täidetud, siis see on töö, mitte vastutulek. On, nagu oleks tänamine Eesti inimestele muutunud koormavaks.
Mida praegu nõutakse? Mitte kõikjal, aga paljudes valdkondades nõuavad inimesed senisest erinevaid võimukandjaid või kui ei nõua, siis ootavad võimukandja parandatud väljaannet. Või kui nad isegi ei oota enam, siis löövad käega. Nad ei ole uhked, kuid ka käegalöömine on languse algus.
Meie päevil on saanud moeks öelda, et see või teine teema vajab avalikku arutelu. Ma ei tea, kui palju avalikke arutelusid on ühele inimesele päevatöö lõpul jõukohane, aga korraga ei saa neid olla üle ühe või sa viibid, nagu märkis Seneca, eikuskil. Pealegi saavad niisugused arutelud olla viljakad ainult siis, kui kõik asjaosalised on ühtlasi ka asjatundjad ja püsivad teemas.
Olgu see teema järgmine: kui me tahame kohalikku omavalitsusse uusi inimesi, siis kas need inimesed on valmis kolmeks suureks ülesandeks, mida saab taandada ka üheks: kuidas kaitsta oma piirkonna inimeste ühishuve olukorras, kus võimukoridorides liigub ei tea mitmes projekt haldusreformist ja Euroopa Liidus ripub õhus idee Euroopa Föderatsioonist?
Kuna võimalikud uued inimesed on juba näinud, kuidas toimib poliitiline masinavärk iseseisvas Eestis nii äripäeviti kui kroonupühadel, siis tegelikult me soovime – või ka nõuame –, et neil jätkuks vastupidavust ennast ohverdada, ilma et töötasus oleks kokku lepitud. Nad ei ole uhked, ent nad ei taha lühikest karjääri.
Mitte võim ei anna väärikust – ehkki nii enamasti arvatakse –, vaid sisemine iseseisvus. Siin on võib-olla kõik senised võimukandjad, mina kaasa arvatud, teinud ühe vea põhjusel, et mõnikord tuleb eksimine odavam kui julgus tunnistada tõtt. Me oleme küllalt sageli olnud vait, sest oleme arvanud, et järsku see uus põlvkond, need uued inimesed, kellele ma ennist viitasin, ei lähe meist mööda ega saa meist targemaks. Seda targemakssaamist pole võimalik keelata.
Õpetamise mõte, kõlagu see pealegi romantiliselt, seisneb ikkagi selles, et tumedad kohad muutuksid inimlapse jaoks heledamaks. Tumedad kohad vähendavad inimese iseseisvust, heledad suurendavad seda. Me ei ole siin väga otsusekindlad, sest Eesti iseseisvus Euroopas sõltub praegu väga palju just tumedatest kohtadest kasvõi nii elulises küsimuses nagu Eesti avatus tööjõu vabale liikumisele.
Minu arvates ei olnud laulva revolutsiooni mõtteks saavutada, et Eesti elaks iga päev lahtiste ustega. Langus oleks see, kui me eelistaksime lahtisi uksi oma kodule. Lahtiste uste «taga» ei saa olla iseseisev. See oleks elu ilma väärikuseta.

 

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane