Vastase väärtus

Mis on unistuste elu? Vanasti arvati, et kuninglik elu on kahe kasuka vahel istumine ning mee ja sularasva söömine. Unelm peegeldas vastandina tollast reaalsust – palju füüsilist tööd ilma meelevallas, samas söömisrahuldust pakkuvate rasvade ja suhkrute nappus. 

Tore, et saab talvelgi poest värsket peterselli osta. Lõhna ja maitse poolest jääb see küll suvisele peenrataimele alla. Miks? Sest kasvuhoones puudub vajadus end kahjurputukate eest eeterlike õlidega kaitsta. Taimed pidavat ära tundma juba putuka laskumise lehele ja algatama tõrjeainete tootmise. Jäneski metsas liigub süües edasi, napsates siit ja sealt, et ennetada taimede biokeemilist kaitsereaktsiooni. Sama lugu on inimesel suhetes tõvestavate mikroobide ja viirustega. 

Meie edukus nendega võitlemisel vajab kontakttreeningut. Tugeva immuunsüsteemi alus pannakse paika esimestel eluaastatel, sestap oleks väga hea, kui lapsed saaksid mängida õues, olla kokkupuutes mulla ja mudaga, koduloomade ja nende sõnnikuga. Ilma treeninguta võib arenev immuunsüsteem „peast sassi“ minna, mis avaldub allergiate näol. Tegevusetu kaitse hakkab andma valevastuseid piimale, kalale, õietolmule jne. Tõsi, väga ohtlike haiguste vastu tuleb vaktsineerida ja olla tänulik, kui selline võimalus olemas on. 

Treenitud immuunsüsteem on meie kilp, aga mis on mõõgaks? Puhastusvahendid, käte desinfitseerimine, antibiootikumid ja antihistamiinid. Oleme suutnud võita väga raskeid haigusi, oskame alla suruda allergilisi reaktsioone. Kuid siin on oht Kalevipoja kombel oma mõõga läbi viga saada. 

Käsi liig sageli desinfitseerides kaotame loomuliku kaitse ning võime saada nahale põletiku või seenhaiguse. Vale või sage antibiootikumide tarvitamine võib viia resistentsete bakterite tekkimiseni. Mõõk on vahva, kuid võitluses on kilp tõhusamgi, sest „kui tahad, et miski areneks, siis võitle sellega“, nagu ütles E. Tolle. 

Sarnaseid vastasmõjusid on inimesel ka vaimses plaanis, näiteks ateism religioonide vastu või kui ühe partei ideele tekib vastuliikumine. Eestlase identiteediski on üheks tunnuseks millelegi vastupanu, jonn, olgu selleks siis ilm või võõras võim. Võib tunda uhkustki, kui keegi meie usku ja veendumusi ründab – järelikult peetakse neid tähtsaks, rünnaku vääriliseks! Riigikirikul võiks olla pealtnäha kindlustatud elu, kuid kas oleks nii ka kergem hoida maa sool soolane? 

Ühiskondi hoidev ja edasiviiv kultuur tekib vastandite pingeväljas. Egoismi ja altruismi vaheline võitlus toimub nii meie sees kui ka sootsiumis. Näikse, et elu on võitlus oma koha eest nii looduses kui ka ühiskonnas. 

Aga siis tuli Jeesus ning ütles: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Mt 5:44–45) Ma saan sellest aru nii, et Isa loodud maailm on igati sobiv koht mõistuse, jõu, hinge ja südame arenguks. Kuidas siis armastada vaenlast? 

Ei taha olla vastu,

vaid tahan olla poolt,

ka olles vastu vastu,

ma olen ainult poolt.

On kerge olla vastu,

on vastu olla hea –

siis oled ainult vastu

ja kahtlema ei pea.

Poolt olemise poolel

küll koidust ehani

käin vastutuse poolel,

kuid hingel kergem nii.

Hakkasin nüüd, eriolukorra ajal, käima sagedamini looduses kõndimas, käimiskeppidega. Liikumine annab hea enesetunde, suurendab vastupidavust, parandab meeleolu, mets pakub hinge toitvaid looduselamusi. Kas ma mõtlen kõndides vihaga haiguste, masenduse ja hingetühjuse peale? Kindlasti mitte, aga tean, et need on mu vaenlased, keda pean endast eemal hoidma. 

Jah, mul on võimalus istuda maha ja vaenlasi või saatust vihaga kiruda, kuid milleks? Või kui korra kirun, ohkan või nutangi, siis tuleb ju püsti tõusta ja tänades edasi minna, sest just nonde vaenlaste ja takistuste pärast on mul võimalus paremaks inimeseks saada. Mõistagi, lihtne öelda, aga alati pole kerge teha. 

Hingel on omadus haiget saada, haigeks jääda ning haigest hingest haigestub kehagi. Kui endal hingejõust puudu jääb, tuleb abi paluda. Jah, ka palvetada, aga peab leidma abistaja, hingehoidja. Abi otsimine ei näita nõrkust, vaid inimese vaimuomadust – me oleme Aadamast alates sotsiaalsed olendid (1Ms 2:18). See on kirjas lausa meie kehadeski, sest sageli avalduvad pinged seljalihastes ja just teine inimene saab näiteks massaažiga olukorda leevendada. Mõtteid masseerida ei saa, hingehoid on väga vajalik. Et inimene iseenda vaenlaseks ei muutuks.

 

 

 

 

Andres Lehestik,

kolumnist