Vankumatust usust vabadusse

Alates 2007. aastast on 22. septembril tähistatud vastupanuvõitluse päeva, mil mõtleme neile, kes kahe okupatsiooni vahelisel ajal interreegnumit ära kasutades püüdsid taastada riigi iseseisvust. Päevad pärast Saksa okupatsioonivägede lahkumist ja Nõukogude Liidu pealetungi olid täis kirjeldamatut teadmatust, ärevust ja hirmu. Paljud olid sunnitud kodud maha jätma ja teadmatusele vastu astuma. Enamik minejatest oli minimaalse varustuse ja teemoonaga, sest mindi ju teadmisega, et see minek on ajutine. 

Samal ajal väljendasid neil ärevatel septembripäevadel rahva juhtide tehtud otsused keset teadmatust usku, et Eesti riigi iseseisvuse taastamine on siiski võimalik. 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots, peaminister vabariigi presidendi ülesannetes, ametisse Otto Tiefi valitsuse ning nii oli keset Teise maailmasõja keerist taastatud 24. veebruaril 1918 asutatud Eesti riik. 

Ehkki Otto Tiefi valitsuse aeg Eestis jäi lühikeseks, oli sellel sündmusel meie ajaloo pikas perspektiivis suur tähtsus. Tiefi valitsus oli kinnitus riigi järjepidevusest ja läände jõudnud kabineti liikmed panid aluse Eesti eksiilvalitsusele, Eesti riikliku järjepidevuse kandjale. Eesti iseseisvus küll rööviti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt, kuid usk iseseisvusesse jäi alles. 

Kui 20. augustil 1991 pärast pikki okupatsiooniaastaid oodatud ja ihaldatud iseseisvus taastati, oli see ühtlasi ka usu triumf. Tuha all hõõgunud lootus iseseisva riigi taastamisest oli saanud päriseluks, reaalsuseks. Selleks, et maailmas midagi sünniks, on vaja usku, ja selleks, et maailmas midagi kestaks, on samuti vaja usku, ning selleks, et kunagi olnu oleks võimalik taastada, on vaja samuti usku. Johannese 1. kirjas sõnadega: see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.

Ristiusu õpetuses peetakse usku esimeseks vooruseks. Vaimule on loomulik uskuda ja tahtele on loomulik armastada, ütleb prantsuse 17. sajandi matemaatik, füüsik, filosoof ja kirjanik Blaise Pascal ning jätkab samas: „Kõik inimesed püüavad olla õnnelikud. Sel reeglil pole ühtegi erandit. Kuigi kasutatud vahendid võivad olla üsna erinevad, on siht kõigil seesama. Ja ometi pole keegi nii paljude aastate järel kunagi ilma usuta selle punktini välja jõudnud, kuhu kõik pidevalt sihivad.“ 

Tähistasime hiljuti Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva. Arengud, millele tänuga tagasi vaatame, ei oleks saanud teostuda, kui neid protsesse mõjutanud inimestel ei oleks olnud usku ja lootust iseseisva riigi taastamise võimalikkusesse, armastust Eesti vastu, tarkust ja kindlameelsust tegutseda, usku õiglusse kaotatu tagasi võitmisel ning mõõdukust ja mõistlikku meelt ühtaegu hapra ja pingelise olukorra valitsemisel. 

Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva tähistamise raames koguti kokku tähelepanuväärne hulk meenutusi ajast 30 ja rohkem aastat tagasi. Kui sattusin hiljuti rääkima ühe kunagise represseerituga iseseisvuse taastamise pinevatest päevadest, meenutas ta: „Minagi läksin raadiomaja kaitsma. Kuna mul relva ei olnud, võtsin kaasa selle, mis oli – pussnoa. Koju jäi ootama naine kolme lapsega.“ Sellel mehel läks hästi – kaasa võetud külmrelva ei olnud vaja kasutada, pereisa jõudis tervena koju pere juurde tagasi. Eesti sai jälle iseseisvaks. 

See lugu on samuti näide usust, mis ületab inimliku hirmu ja ebakindluse. Usust, mis viib sihile. Nii nagu usk kandis meie esivanemaid looma oma riiki, aitas seesama usk ka neid, kes selle riigi säilimise ja taasloomise nimel sageli kõige kallima – neile kingitud elu – vabaduse altarile tõid selleks, et meil oleks täna iseseisev riik. Nii mõtleme tänutundega kõigile neile, kes kunagi ei ole kaotanud usku sellesse, et Eesti ja iseseisvus kuuluvad lahutamatult kokku. Nende usul rajaneb tänane Eesti. 

Praegu maailmas toimuvate sündmuste taustal Ida-Ukrainas ja Krimmis või Valgevenes toimuvale mõeldes ei saa mõttekaaslasi toetades unustada, et meie oma ajaloost on võtta näiteid sellest, et usku ei saa ka kõige lootusetumas olukorras kaotada. Aeg võib seejuures olla üsna suhteline mõiste. 

Vastupanuvõitlus võib olla nii poliitiline, füüsiline kui ka vaimne – kristlikus kontekstis mõistetuna vastu astumine kurjusele ja ebaõiglusele. Kristlastena on meid kutsutud olema igal ajal ja olukorras valvsad ning tegema vahet heal ja kurjal. Oma riigi hoidmine ja tugevdamine on nagu pühakoja ehitamine, mille peamine tõukejõud on usk, mis tugineb armastusel. Sestap on oluline, et vastupanupäevas kätketud Eesti lugu ja iseseisvuse eest võidelnuid meeles hoiame ja järgnevatele põlvedele koos iseseisva, demokraatliku ja hooliva Eestiga edasi anname. 

 

 

 

 

Kristel Engman,

kolumnist