Vanemate külv tagab lastele lõikuse

Jh 4:31–38

Kuigi Jeesuse jüngrid juba paar tuhat aastat tagasi paistsid kohati lühinägelikud, märgates vaid omaenda kätetööd, siis nüüdisaeg arvestab veelgi vähem põlvkondade pikaajalise sidususega. Me ei ole nii hoolsad oma vanemate kätetöö säilitamisel ja jätkamisel. Peame vajalikuks ise püstitada uusi hooneid, meisterdada või hankida uusi rõivaid, olmetehnikat, elektroonikat ning kasvatame oma elutempo kiireks. Samas korraldame ettevõtmisi või kasutame sõnu, mis kehtivad vaid täna, ning elame nagu ühepäevaliblikad, arvestamata eilse ja homsega.

Jüngrid olid läinud külasse Jeesusele ja endale süüa hankima kehakinnituseks oma rännakul. Nad olid oma õpetajale lähimateks seltsilisteks ja hoolitsejateks. Kust mujalt oleks Jeesus rooga saanud, kui jüngrid poleks talle toonud – nii mõtlesid õpilased. 

Meie oma kaugvaatega saame imestada ja imetleda teisiti. Meie mõistame nüüd, et Jeesus pole seal lihtsalt üks rändav õpetaja, vaid on Jumala Poeg. Tema ise on andnud sõna, temas on tulnud meile sõna, temas endas elab sõna, mida tema ise jagab ja külvab maailma juba aegade ja põlvede algusest peale. On loomulik, et ta ise saab oma külvatud vilja lõigata, nautida ja süüa.

Ometi teeb igavene Jumala Poeg kummarduse oma eelkäivatele prohvetitele ja preestritele, kes on tema sõna siin maailmas külvanud, et nüüd saaks tulla Jeesus leidma ja lõikama uudserooga. Kuigi ta ütleb: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö“ (Jh 4:34), siis ütleb ta ka: „Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab“ (Jh 4:37).

Teatakse, et Jeesus käis seda rännakut läbi Samaariamaa just praegusel aastaajal ehk jaanuaris. Sealmaal kasvab vili sel ajal kosutavate vihmade saatel ning saab nelja kuu pärast küpseks. Põllumehed ja rahvas võivad olla praegu küll pinevil, ennustades saabuva kevadise saagi hulka, kuid lõikustööst ei saa nüüd veel juttu olla. Siin aga on Jeesus saanud hakkama kiire külvi- ja kasvatustööga. Ja seda külvitööd pole ka tema ise teinud või pole teinud seda üksinda. Tema vaid annab taevaselt Isalt saadud seemne samaarlannale, kes läheb külasse kuulutusesõna külvama, teatades Messia saabumisest kaevu äärde. Ning kohe valmib lõikus, rahvahulk külast võtab sõnaseemne vastu ja nad tulevad Päästjat kohtama, tulevad teda vastu võtma ja loodetavasti head usuvilja kandma.    

Kuid kui me tegelikult siiski veel põllu- ja aiatööd tunneme, siis mõistame, et külvist lõikuseni ei jõua kohemaid kiiresti. Tuleb tõesti mitu kuud läbi kasvuaja kannatlikult pingutada ja oodata. Enne jõule sain saata puhkama talumeest, kellel ei jäänud töö pooleli, sest viimase lõikuse oli ta saanud ära koristada. Igaühel ei lähe nii, vaid mõnigi kevadine külvaja väsib või murdub keset suve ja peab jätma lõikusrõõmu järglaste hooleks. 

Kuidas teisiti saab olla sõna külvi ja lõikusegagi. Saame täna maitsta seda vilja, mille on külvanud meie eel käinud teenijad. Ning meie hooleks on säästa järglasi näljast ja külvata täna, kui me ise sedasama vilja ei saagi lõigata, aga meie lapsed saavad, me kindlustame nemad lõikuse võimalusega. 

Tegelikult on ju meile veelgi imelikum kõnelda nüüd talvel lõikusest või ka külvist. Seemneid võib-olla hakkame varuma. Kuigivõrd põlde on juba külvatud ja need ootavad hindamist, kas jäävad kasvama või tuleb kevadel uuesti külvata. 

Saabuval paastuajal pühitseme tänu. Kui sügisel pühitseme lõikustänupüha omaenda külvatud ja koristatud vilja nautides, siis nüüd pühitseme suurt ja põlvkondadeülest tänupüha. 

Kui me märkasime Jeesust austamas prohveteid nende külvitöö eest, mille vilja Jeesus ise saab lõigata, siis meie kummardume ju tänus just Jeesuse ette sõna eest, mida tema meile ikka jagab ja külvab.  

Me teeme tänukummarduse oma esivanematele mitme põlve jagu tagasi, kes on seda Issanda sõna külvanud, on seda sõna kaitsnud, kandnud ja jälle külvi võimalusi otsinud ning leidnud oma aja võimalustes ja ka piiratuses. Me täname oma esivanemaid kõikide teiste andide eest oma kodus ja ühiskonnas.  

Kõige enam oleme tänulikud kiriku eest, kus hoitakse meie vanemate pärandit kõige hoolsamalt. Võtame tänuga vastu nende pärandi ning kingime selle edasi oma lastele ja lastelastele. Nii nende ainelised annid kui ka nende külvatud püha Issanda sõna me kingime edasi oma lastele ja lastelastele, külvame edasi, et lõikus ei katkeks, vaid saaks rikkalikuks Issanda taastulemise tunniks ja ääretult avara taevariigi ilmnemiseks.    

 

 

 

 

Arvo Lasting,

Helme koguduse õpetaja