Vancouveri eestlaste luteriusu kogudusel täitus 65. tegevusaasta

Päikeselise pühapäeva, 27. septembri pärastlõunal oli taas põhjust avada Eesti kiriku 6520 Oak St. (tlk Tamme tänav) poolne peauks, et pidupäeva jumalateenistusest osavõtjad eesotsas peapiiskop Urmas Viilma ning piiskop Andres Tauliga saaksid väljuda avatrepile tervitusi-õnnitlusi üle andma ja vastu võtma.

Tavapärasteks käikudeks tarvitavad omad ja vähemad külalised hoovipoolset ehk parkla sissepääsu, aga pidupäevadel avatakse suure tänava poole avanevad tammised uksed.
Olnuks ju kurb tegutseda juubeliaasta kõige suuremal pidupäeval samal viisil kui argipäeval, liiati kui suvel sai uue remondi kirikuga eeskoja kaudu ühendatud seltsimaja Meie Kodu katus, tehti sisemised ja välised värvimistööd kirikus, aulas ja keldrikorrusel paiknevas söögisaalis.
Silmale kõige enam paistab välja kogu hoone ümbruse täiesti uus ja teistmoodi haljastus, mis pakub vaatamisrõõmu kõigile möödujaile, kuid ütleb ka sõnumi, et selles majas tegutsevad inimesed hoolivad enestest ja teistest ega kavatse vaatamata kõrgele vanusele niipea pille kotti panna.
Pisut üle kahe tunni väldanud jumalateenistus kulges täpselt kavalehe järgi. Algussalmide ja tekstide lugemisel osalesid piiskop Andres Taul, koguduse liikmed Arvo Marits ja Lydia Naano ning apostlik-õigeusu kogudusest Vello Püss. Kauni orelimänguga rõõmustas organist Robert Batt ja muusikaliselt kaunistas jumalateenistust soololauludega Lauri Mäesepp Eestist. Peapiiskop juhatas teenistuse sisse, pidas jutluse, pühitses armulaua ning õnnistas koguduse.
Peapiiskopi jutlus tekstile Markuse 2:23–28 pakkus rohkelt mõtteainet protsessile, kuidas on koguduses langetatavad otsused eneselegi üllatusena teinekord pikaajalise mõjuga ning hiljem kunagi tehtud otsuse tagajärgi ümber pöörata ei saa.
Eriti tuleb peapiiskopi sõnutsi kaalutleda, kuidas tegutseda läbimõeldult väliseesti koguduste arhiividega. Kui peaks saabuma aeg, et neid on vaja üle anda Eesti vabariigi või EELK konsistooriumi arhiividele, siis oleks vaja tulevikule aegsasti mõtlema hakata ning vajalikke samme astuda.
Südamliku soojusega väljendas meie EELK ülemkarjane suurt tänulikkust Välis-Eestis ja sealhulgas Läänekaldal alles hoitud eesti keele, kultuuri ja kirikuelu säilitamise eest ning ka selle keele, kultuuri ja usuelu igapäevase praktiseerimise eest.
Pärast jumalateenistust lähedal asuvasse VanDuseni botaanikaaia kaunisse suvekohvikusse kutsutud pidupäevalised said osa suurepärasest toidulauast, mille krooniks oli nõukogu esinaise Milvi Puusepa valmistatud ja rohkelt rosinaid sisaldanud otsast lõpuni eesti maitset täis kringel. Käimasoleva Maarja-aasta puhul kinkis peapiiskop kogudusele Maarja vimpli, millele peapiiskopi abikaasa ja Tallinna Toomkooli direktor Egle Viil­ma lisas toomkooli värvide ja sümboolikaga vimpli.
Kusagilt kuuldud tsitaadina kõlas mul veel siis, kui viimased külalised olid saalist lahkunud ja kaunid lillebuketid kirikusse järgmist jumalateenistust kaunistama viidud, meeltes ja kiikus kõrvade kuulmekäikudes lausejupike: «Kuulge, härra peapiiskop, teie olete nüüd nii suure ja pika reisi ette võtnud, nagu oleks maailma otsa tulemine, selle meie väikese koguduse pärast, kes Läänekaldal on 65 aastat vastu pidanud.
Suur-suur tänu selle eest, me poleks osanud iial arvata, et meie oma piiskop meie kodumaalt meid veel vaatama tuleb. Palju õnnistust ja head kodureisi!»
Ma julgesin kuuldu küll tsitaadiks kokku seada, kuid ei mäleta, kas ja millal keegi selle just täpselt nii sõnastas. Ja kui oli ka teistsugune sõnade kokkukõla, pole see tähtis. Oluline on pigem tõdemus, et mitte ainsamagi osalenud inimese olemine, nägu ja sõna ei saanud midagi muud kui ainult suurt tänulikkust välja öelda. Lepiks siis nõnda, et jutumärkide vahele seatu on kollektiivne ütlemine, nii vahel selgitatakse. Nii ütles terve kogudus, niimoodi tänas kõik see rahvas.
Pärast ametlikku osa mahtus peapiiskopi ja tema pere programmi sõit 2010. a tali­olümpiamängude paika Whistlerisse ja Põhja-Vancouveris paiknevale Capilano rippsillale. Toredaks vahepalaks sai mäkketõus gondliga Squamishi põlisrahva alale üles seatud seikluspargis.
Aastaid on siinse rahva mitmete koosviibimiste järel hüvasti jättes öeldud «Näeme homme kirikus». Selles ei ole tänini midagi muutunud. Kui näeme jälle kirikus, siis tähendab see, et on alles meie jumalateenistus, evangeelium ja sakramendid ning emakeelne jumalateenistus. Selle peale rõõmsalt vaadates ootame oma peapiiskoppi taas meile külla, kui Vancouveri Peetri kogudus oma 70. tegevusaastat tähistab. Näeme jälle Peetri kirikus aastal 2020!
Algur Kaerma,
Vancouveri Peetri koguduse õpetaja