Robert Bunder seati Rannu koguduse õpetajaks

Pühapäeval, 30. juulil toimus Rannu Püha Martini kirikus Robert Bunderi introduktsioon – ta seati pidulikult koguduse õpetaja ametisse.

Ametisseseadmise viis läbi piiskop Joel Luhamets, teda assisteerisid kantsler Andrus Mõttus ja Valga praostkonna praost Mart Jaanson. Pühalikust talitusest oli osa saamas rohkelt vaimulikke, samuti Bunderi pere ja lähedased ning Rannu kogudus. Õnnistuseks hoidsid altari ees põlvitaval Robert Bunderil kätt pea kohal ja lugesid oma valitud piiblisalmi piiskop Joel Luhamets, kantsler Andrus Mõttus, praostid Mart Jaanson ja Kristjan Luhamets, õpetajad Vallo Ehasalu, Marek Roots, Tanel Meiel, Timo Švedko ning diakon Urmas Koorits.

EELK peapiiskopi otsuse Robert Bunderi introdutseerimise kohta luges jumalateenistusel ette Rannu koguduse juhatuse esimees Jaan Eensaar.

Eesti Kirik usutles Robert Bunderit päev pärast õpetaja ametisse seadmise jumalateenistust.

Introduktsioonitalitus on nõnda oluline sündmus, et vanarahval oli komme seda nimetada laulatuseks – vaimulik seatakse ühte teenitava kogudusega. Kui oluliseks hindad eilset sündmust? Kuivõrd muutis see suhet kogudusega?

Introduktsioon on rohkem koguduse pidu. Muidugi oli see oluline tähis ka minule, aga et ma olen Rannu kogudust teeninud juba pikemalt, siis ei saa öelda, et eile midagi meie suhtes oleks muutunud. Aasta olen siin diakonina teeninud ja mai lõpust juba õpetajana. Hea väärtus on aga, et olen nüüd pidulikult kogudusega liidetud.

Kuigi oled Rannus laulatatud, pole sa ise Rannust pärit?

Ei ole. Kuna minu abikaasa on siin varem elanud ning minu äi ja ämm elavad siin praegu, siis teatud sidemed olid varem olemas, 2018. aastal laulatati Rannu kirikus minu ja mu abikaasa abielu.

Tutvusta palun Rannu kogudust.

Meil on perekondlik kogudus – väike, aga aktiivne. Liikmesannetajaid on 50 ringis, aga suur protsent neist on inimesed, kes vabatahtlikult endale erinevaid rolle võtavad. On väga tugev juhatus ja nõukogu inimestest, kes isiklikult panevad käed külge kõiges, mis koguduseelu edendab. Toimub palju sellist, mis aitab koguduse kokkukuuluvust suurendada. Igale jumalateenistusele järgneb kohvilaud. Koguduse tuumik on tugev, koguduseliikmed tunnevad üksteist ja kirik on nende südames sügaval. See on Rannu eripära – väike, aga aktiivse tuumikuga kogudus.

Kuivõrd on Rannu koguduses esindatud erinevad generatsioonid?

Meil on küllaltki noor kogudus, kui koguduseliikmete vanust vaadata. On mitmeid lastega peresid ja tegutseb pühapäevakool. Ma ütleksin, et aktiivsete kirikuliste keskmine vanus on nii umbes 40.

Kas sa jätkuvalt kannad EELK noorima vaimuliku mitteametlikku tiitlit?

Kuigi sooviksin selle tiitli edasi anda, siis pean tunnistama, et jätkuvalt on see minu päralt. Minu teada ei ole täna EELKs ühtegi 20ndates eluaastates tegevvaimulikku. See on tänane reaalsus. Püüan omalt poolt julgustada noori, kellel on kutse südames, asuda kirikutööle vaimulikuametis.

Kirikusse jõudes sai sinust üsna kohe oma koguduse noortetöö juht. Kuivõrd aitavad toonased kogemused täna vaimulikuametit kanda?

Ikka on sellest abi. Isegi võib öelda, et see on vundament minu hoiakutele ja vaadetele, mille sain just Tartu Pauluse kogudusest. Algul ise kogudusenoor olles ja siis kogudusenoorena eakaaslastega tööd tehes. Paljud toonased kogemused inimestega, eelkõige noortega suhtlemisel aitavad väga selgelt praegu minu töös. Kõik teemad, küsimused ja vastuste leidmised – see mõjutab otse minu tööd. Sealt on palju saadud, mis kajastub täna.

Kirikulehe huviorbiiti tõusid sa veel gümnaasiumiõpilasena, kui võitsid vabariikliku usundiõpetuse olümpiaadi. Tundub, et sinu õpihimu pole kadunud – jätkad õpinguid doktorantuuris. Kui hõlbus on siduda õppimist koguduseõpetaja ametiga?

Minu enda jaoks need pooled täiendavad teineteist – akadeemiline ja praktiline kirikutöö kuuluvad minu elus häirimatult kokku. Kuna ma akadeemiliselt ka uurin kirikuelu praktikat, siis näen selles omamoodi missiooni lähendada neid pooli ja tuua kirikule lähemale seda head, mida akadeemiline maailm võib pakkuda. Õppimisega on paraku juba kord nii, et kui hakkad peale, siis tekib sõltuvus. Eks ma püüan oma sõltuvust ikka kontrolli all hoida, aga arvan, et akadeemiline tegevus toetab minu kirikutööd ja on sellele õnnistuseks. Lõpuks saab öelda, et igale jutlustajale ja vaimulikule on vajalik teoloogiline refleksioon, see on heaks vahendiks, mis aitab kuulutustöös.

Kuidas kogudus sinu õpingutesse suhtub? Kas soosib või ootab pikisilmi, mil sinu koormus väheneb ja sa segamatult kogudusetööle panustada saad?

Olen kogenud pigem toetavat suhtumist. Kuna koguduse eelmine, hooldajaõpetaja Mart Jaanson on ka doktorikraadiga teoloog, siis võib-olla lausa eeldatakse vaimulikuna doktorikraadiga inimest või doktoranti. Juba Rannut diakonina teenides tegutsesin samas rütmis, sidudes vaimulikuameti õpingutega, siis õppisin veel lisaks pastoraalseminaris. Kogudus on harjunud sellega ja ma ei näe, et oleks tekkinud konflikti erinevate tegevuste vahel. Olen kogudusele ka selgitanud, millises mahus mida teen.

Küllap eeldab sellise koormusega toimetulek korralikku logistikat ajakavas. Kui hõlbus see on?

See eeldab enese motiveerimist ja distsipliini. Doktoriõpingud ja vaimulikutöö on mõneti sarnased – see on nagu eluviis. Kumbki ei ole kellast kellani töö, aga mõlema osas pead rakendama peaaegu katkematut valmisolekut töötada ebaregulaarse graafikuga. Vaimulikul on nädalavahetusel kõige tihedam tööaeg, kuhu on raske mahutada akadeemilist tööd. Seega peab aja õpinguteks leidma nädala sees. Nädala sisse pead leidma aja ka puhkuseks. Tahtmise korral on kõike aga võimalik korraldada.

Võib-olla aitab sellisele valmisolekule kaasa isaroll, sest väikeste laste vanemad peavad suutma olla operatiivsed ja ka spontaansed. Kui suur väljakutse on ühendada isaks olemine vaimulikuametiga?

Pere nõuab muidugi oma panust ja aega ning vahel on see tõesti väljakutseks. Pean oluliseks pere jaoks aega võtta. Mõnikord tunnen, et koguduses võiks ehk rohkem teha, aga pannes paika prioriteedid ei pea ma õigeks pere arvelt midagi teha. Et minu abikaasa on seotud kogudusetööga – ta osaleb pühapäevakooli- ja muusikatöös –, siis teeme tööd koos ja see on suur võimalus sedasi ka pereelu rikastada. Ilma abikaasa toetuseta ei oleks ma kindlasti jõudnud siia, kus olen.

Oled aktiivne vahendama isiklikke seisukohti olulistel teemadel, teed seda erinevates meediakanalites. Mis sind selleks innustab?

See on vana tõde, et kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Ka meie peapiiskop näitab head eeskuju, et kuna me oleme kristlastena ühiskondliku kokkuleppe osalised, siis me ei peaks kartma minna laua taha, kus ühiskonnas olulisi teemasid arutatakse, ning selgitada, milline on meie vaade ja tõekspidamised. Näen seda isikliku missioonina. Üritan seda teha viisakalt ja lugupidavalt, edastada perspektiivi. Olen saanud ka julgustavat tagasisidet, mis kinnitab, et olen tihti eestkõnelejaks nendele, kes ise ei julge või ei oska kirjutada.

Lugemis- ja ajaloohuvilisena on sul teadmised erinevatest ajastutest. Kui oleks võimalik, siis millisesse aega sa ennast tegevvaimulikuna paigutaksid?

See on küll keeruline küsimus, sest igal ajal on omad väljakutsed ning võimalused. Olen sellele tegelikult mõelnud. On kiusatus arvata, et kunagi oli „rohi rohelisem“, aga tegelikult ma seda võluvõimet isegi ei kasutaks. Teatava elukogemusega arvan, et just praegu on see aeg, kuhu meid eesmärgiga on saadetud ning küllap siis peamegi elama ja teenima siin ja praegu. Just viimasel ajal olen saanud kinnitust tõdemusele, et just täna on meie, ka minu aeg. Olgu see siis nii keeruline või mittekeeruline kui tahes. Ma tahan elada ja vaimulikuna tegutseda tänases Eestis.

Liina Raudvassar

Robert Bunder
Sündinud 16. märtsil 1998 Tartus
Ristitud ja konfirmeeritud Tartu Pauluse koguduses 2014
Ordineeritud diakoniks 2021 ja õpetajaks 2023
Lõpetanud Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tartu ülikooli usuteaduskonna (bakalaureuse- ja magistrikraad) ning usuteaduse instituudi pastoraalseminari 2023
Jätkab doktoriõppes Tartu ülikooli usuteaduskonnas
Abielus Hanna-Liinaga, kahe lapse isa