Vanavanemad

Elame ajal, mil ilmselt on vaja mõningatele endastmõistetavatele asjadele tähelepanu juhtida. Nii tähistati möödunud pühapäeval vanavanemate päeva. Ilmselt on vaja vanematest inimestest rääkides puudutada ka muid teemasid kui vaid pensioniga äraelamise võimalused, hooldekodude tasude maksmine, sotsiaalteenuste ja arstiabi kättesaadavus, koduhooldusega seotud raskused jne. Nii nagu lapsed, ei ole ka vanemad inimesed üksnes ülevalpeetavad ja hoolitsust vajavad, vaid nad on üks osa meist. Üks osa tervest elusüsteemist. Elu püsimiseks ja jätkumiseks peavad kõik andma oma osa. Seda teevad lapsed, noored, keskealised, vanurid. Inimese elu väärtus ei sõltu sellest, kui palju ta suudab olla keskealise moodi. Lapsed ei pea tegema seda, mida teevad vanemad ja vanavanemad. Vanavanemad ei pea tegema seda, mida teevad lapsed ja nende vanemad. Igaühel on elus oma osa täita. 

Võib-olla tagantjärele vaadates suudame ka vanavanemate osa paremini mõista. Sest aeg hindab tehtut ja alles jääb see, mis on oluline. 

Pea nelikümmend aastat tagasi, kui ma Kuressaare koguduses töötasin, ütlesid mulle leeripoisid, et nad ei kujuta ette, mis saab siis, kui nende vanavanemad ära kaovad. Nendes oli midagi sellist, mida nende oma vanemad neile pakkuda ei suutnud. Too tsaariaegne sugupõlv omas usulist selgust ja vaimu kindlust, mida noored mehed oma vanemate juurest enam ei leidnud. Nüüd on see ebakindel sugupõlv vanavanemate ikka jõudnud. Kui väline jõud hakkab kahanema, ehk tekib arusaamine vajadusest sisemiselt tugevamaks saamise järele. Kas suudame tänapäeval pakkuda vanavanematena oma lastelastele samasugust vaimset tuge nagu eelmised põlvkonnad? Mida jäävad lapselapsed meist mäletama?

Minu mälestustes kerkivad vanavanematest silmade ette üksikud eredad pildid. Hinge on jäänud emapoolse vanaema lahkumine. Ta põdes rasket haigust ja oli aimata, et talle palju elupäevi pole jäänud. Sellepärast magas mu onu ta voodi ees ja püüdis olla kogu aeg ta juures. Ühel hommikul avas vanaema oma hallid silmad rõõmsana ja ütles: „Minu hinge pärast oli viimane võitlus ja Jeesus võitis.“ Rohkem ta enam ei rääkinud. See rõõmus ilme püsis ta palgel õhtuni, kuni ta sulges silmad ja uinus viimsele unele.

Mäletan ka oma isapoolsest vanaisast mitmeid asju, kuid mõned mälestused on erilised. Ta oli olnud Võrumaal Laitsna vennastekoguduse palvemaja vanemaks vennaks. Kui tuli nõukogude kord ja palvemajasid hakati sulgema, tulid Võrust ametnikud vanaisa käest palvemaja võtmeid ära võtma. Sellel ajal oli vanaisa nägemine väga vilets. Mehed soovitasid tal arsti juurde minna. Vanaisa aga oli kindel, et Jeesus teeb ta terveks. Sellele järgnes pilkelugu vanaisa kohta Võru rajooni lehes. Nädala pärast aga nägi vanaisa selgelt, kuid sellest ajalehes enam ei kirjutatud.

See siiras usk püsis ta hinges lõpuni. Oma viimased aastad elas ta oma laste juures. Neid päevi, kui ta meie juures elas, mäletan eredalt. Meie pere elas oma igapäevast elu, meie lastena mürasime ja jooksime. Vanaisa aga põlvitas, nägu seina poole, ja laulis ning palvetas kõva häälega. Mida ta palvetas, seda ma ei mäleta, kuid üks vanaisa lemmiklaule oli „Ära mine minust mööda, armas Jeesus sa. Siis kui teistel armu annad, anna mulle ka“. Ainus soov oli tal veel, et lapselapsed talle vahel Piiblit ette loeksid.

Ka need lood, mida minu vanemad oma vanematest mulle jutustasid, olid ikka seotud lugudega, mis rääkisid nende armastusest Jumala ja tema Sõna vastu.

On veel palju ilusaid mälestusi, kuid nendel pole tänaseks enam nii suurt kaalu. 

Nüüd vaimulikuna töötades on matused üks osa tööst. See, mida omaksed tahavad lahkunu kohta meenutada, mahub sageli ühele paberilehele. Elutee võib olla pikk, kirju ja keeruline, kuid seda, mis on väärtuslik, ei pruugi väga palju olla. Väärtuslik mahubki ühele paberilehele. Tähtis on, et see oleks olemas ning lapselapsed võiksid selle ära tunda ja oma eluteele kaasa võtta.

Õnnistusi soovides

 

 

 

 

Joel Luhamets,

piiskop