Vanaisa vabadus. Iseseisvuspäev

Minu vanaisa tuli noore mehena Mihkli kihelkonnast Läänemaalt Pärnu linna õnne otsima. Ta tuli tööstusrevolutsiooni järellainetuses nagu paljud teised ja et ta oli osavate kätega meistrimees, siis leidis ta varsti tööd Seileri tehases, kus tehti peamiselt paadimootoreid. Need mootorid olevat olnud äärmiselt töökindlad ning Pärnu lahe kalapaatide jaoks nagu loodud. Vanaisa abiellus, võla peale osteti maja Rääma linnaosas just tehase vastas. Sealt oli hea üle tänava kodus lõunal käia.
Ma ei tea, miks vanaisa ei osalenud Vabadussõjas, oli ta ju samaealine nende teiste koolipoistega, kes in corpore sõtta läksid. Oletan, et ta oli maapoisi kombel ettevaatlikum ja alalhoidlikum, nood olid aga valdavalt linnapoisid ja gümnasistid. Nii ei olegi mul omaenda Vabadussõja kangelast. Pärast sõda ja keisrit, punaste episoodi ja vabariigi loomist, pärast sõda ja segadust tuli oma elu edasi elada. Vanaisa tegi palju asju ise, see oli tema jaoks loomulik eluvorm. Mäletan, kuidas ta ka vaesel nõukogude ajal kõike vajalikku oma kätega ehitas ja parandas nagu paljud tema põlvkonna mehed. Oma maja, oma aed ja riistakuur olid kõige tähtsamad. See oli see kindlus – paik, mida omaks saab pidada siin maamuna peal, ja seda kõikide ajatormide kiuste.
Uute tormide tulekul jäi vanaisa pere küüditamisest puutumata. Ehk seepärast, et vanaisa oli üks ehtne proletaarlane, töökäsi vajati ju iga võimu ajal. Seileri tehases hakati paadimootorite asemel remontima tankimootoreid, kuid ka need ajad elati kuidagi üle. Elu läks edasi. Majja tuli koduväi, noorpere elas oma elu. 1967. aastal läks vanaisa päevapealt pensionile. Ta valitses enesestmõistetavalt enda omandi üle ja oli seda tüüpi, kes lihtsalt ei osanud niisama, ilma töö ja tegevuseta olla. Aga pereõnne talle vist palju polnud antud. Vanaisal oli vaid üks laps ning ta pidi kaks oma naist maha matma. Kuni siis vanaisa kolmas naine, vanuigi seltsiks võetud, mattis tema enda. Ta suri 1987. aastal, mil praod impeeriumi müürides juba naksusid, kuid kõik oli veel olemata.
Vanaisa oskas ka väheke uhkust taga ajada. Näiteks oli eesaias ilmatu kõrge lipuvarras. Kuid see seisis alati tühjalt. Ükskord riigipühade ajal, mil me sidusime majanurga külge Nõukogude Eesti pleekinud punalipu, panin seda tähele. Küsisin, et miks me ei heiska seda lippu ometi sinna uhkesse lipumasti. Seepeale anti mõista, et seal käib hoopis üks teine lipp … Ja nii läks, et vanaisa oma ihusilmaga ei näinudki, kuidas seal lehvib selle masti vääriline lipp, too õige.
Egon Friedell on kirjutanud seoses Prantsuse revolutsiooniga, et tavaliselt tuuakse sedalaadi pöörete põhjustajaks rahva kustutamatut vabadusiha. See aga ei ole õige, sest rahvas ei taha iialgi vabadust. Esiteks seepärast, et tal ei ole sellest vähimatki ettekujutust. Ja teiseks, et ta ei oska sellega midagi mõistlikku peale hakata. Küll aga on rahval rahulolematuse tunne, ja siis veel tunne või teadmine, et võiks olla ka teisiti. Friedelliga, tolle teravapilgulise mõtlejaga, võib siin nõustuda või mitte, kuid midagi selles arutluses on. Jah, alati on ka neid, kellel on olemas selge pilt vabadusest, neid võib nimetada aatemeesteks, kuid neid on igal ajal vähe. Kindlasti on palju rohkem neid, kes oma vastse vabadusega kiirustavad impeeriumide langusjärgsest sogasest veest kalu püüdma. Ja nõnda edasi …
Kõige verivaesem aeg möödas, hakkas tasapisi selguma, et leidub lõputult vabadusi, mida ihaldada. Kuid ka risti vastupidist leidub – nüüd, mil vabadus käes, selgub, et vabadust pole ollagi, ja jälle on põhjust rahulolematuseks. Tänapäeval mõistetakse vaba riiki hoopis teisiti. Vaba riik on nagu taustsüsteem, mis võimaldab igasugust olemist, igasugust mõtet, kuni see seaduse piiridesse jääb. Seepärast ei saa ka olla mingit „kristlikku“ riiki, sest taustsüsteem on taustsüsteem. Riik võib olla kristlik ainult „sisemiselt“. Siin me siis nüüd oleme ja siin ma siis nüüd olen.
Vanaisa käis loomulikult kirikus, oli vist isegi koguduse juhatuses, igatahes aitas ta sõjas kannatada saanud Pärnu Eliisabeti kirikut remontida. Ma ei mäleta, et ta oleks meile, poisijõmpsikatele, „usku peale surunud“, nagu nüüd suures vabadusetuhinas vast kõige enam pahaks pannakse. Vahel istusin tema söögilauas, sõin saia ja rüüpasin viljakohvi (teab keegi, misasi see oli?). Vanaisa pani oma pirakad töömehekämblad kokku söögipalveks. Ja mina vaatasin pealt. Mul läks veel palju aega, kuni mõistsin, et see ei olegi veider …
On üks sügav tarkus, mida noored ei mõista ja paljud vanad ei salli. See on alandlikkuse, allaheitlikkuse tarkus. Ei, mitte allaheitmine neetud võimule, vaid oma eluga leppimise tarkus. Leppimine aja ja kohaga, mida me keegi pole ise valinud. Eelduseks on leppimine Jumalaga. Öeldakse õigesti, et Jumal avaldub meie elukäigus, meie saatuses. Selles avaldub Jumala arm ja tema ligiolu. Ma tõesti ei tea, kas vanaisa õnne leidis, kuid ta oli kindlasti vaba inimene. Ja ta oli kristlane, sest talle oli selge, et tõeliselt maksab see, mida sa teed, ja mitte see, mida räägid.

 

 

 

 
Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja