Vana mees ei ole veel tüdinenud

Mis on 55 aasta jooksul olnud see, mille pärast ma ikka veel tahan jätkata koguduse õpetajana?

Sõnakuulutus on tähtis. Ametis oleva vaimulikuna on mul igal pühapäeval kohustus astuda koguduse ette ja mul peab olema sõnum. Selleks vajan aktiivset ühendust Issanda Jeesusega ja mitte kui tarbija, vaid kui (edasi) jagaja. See on tohutult suur vastutus ja hoiab kuulutuse vormis. See on kogemus.

Püha Vaimu kaudu
Ei ole võimalik olla sõnakuulutaja ainult loogilisele arutelule toetudes või kokku korjates, mida eksegeedid või sõnaseletajad on sellest kirjakohast arvanud ja kirjutanud. Ilma palveta ja elavat ühendust Püha Vaimu kaudu otsimata on Sõna kuulutus ainult sõnad. See kogemus on siginenud alles aastate jooksul.
Olen kindel, et Püha Vaim on saanud varemgi mu kuulutuse kaudu tegutseda, aga järjest rohkem olen hakanud mõistma, kuidas see tuntavaks saab ja kuulutuses avaldub. See pole õpetatav, kuid on õpitav. Olen tajunud, kui imepärasel viisil see sünnib. Aga kui puudub vaikimine ja vaikne vastuvõtmine, siis seda ei sünni. On eriline tunne olla nagu vahe­anum, kuhu mahutatakse see, mis peab kuulajateni, koguduseni jõudma. Sinus rakendatakse ka su kogemused ja õpitu, kuid see saab korraga nagu teise, sügavama sisu.

Nagu üks hulgast
Ja siis kogudus, inimesed. Nende pärast sa teenistuses oledki. Kõik nad on omanäolised. Neid nimetatakse karjaks, aga nad ei ole ebaisikuline kogum.
Mulle meenub mu isa jutustus tema gümnaasiumi lõpupeost Saaremaal. Isa koolikaasvõitlejad olid jõudnud end purju juua ja kakerdasid ning käputasid ringi. Tema istus kiviaia peal, ta oli kaine, sest oli 16aastasena oma skauditõotuses lubanud, et ei pruugi vägijooki, ei põleta tubakat ega kurameeri tütarlapsega, kellega ta ei taha abielluda, ja arutles endamisi, et on nüüd nagu seakarjus ja need seal on sead.
Kuid kogudus ei olnud talle kunagi võrdsustatud sellisel kombel karjaga. Aga kas saab olla kindel, et pole ühtki koguduse õpetajat, kel oleks tulnud pähe kiviaial istuva karjase mõtet. Mõtlemine ei pruugi olla nii drastiline, siiski olen tajunud mõnel korral kaasvaimuliku puhul, et ta vaatab kogudusele ülevalt alla. Ei olda nagu üks hulgast. Kuid mulle on inimesed tähtsad ja siis sünnibki, et kannad kogudust nagu süles, et teda Kristusele lähemale upitada.

Puhkus või töö
Mul pole kunagi tulnud mõtet, et tahaks vabaks saada teenimise koormast. Selle pika aja jooksul ei ole ma kunagi võtnud kuupikkust puhkust. Olen ära olnud ehk mõne pühapäeva. Ma ei arva, et sellega olen eeskujuks teistele. Aga nii on juhtunud. Kuigi ka asendaja leidmine oli väga keeruline, sest suurema osa oma teenistusajast olen teeninud kolme-nelja kogudust ja vaimulikke oli palju vähem kui praegu.
Ka pere oli suur ja perega liikumine keeruline ning kulukas. Eesti taasiseseisvumise järel olen küll üsna mitmel korral olnud kolme nädala jagu Ameerikas, aga mitte puhkusel, vaid tööl. Seal oli ettevalmistatud programm nii tihe, et mõnel päeval oli ülesastumisi mitu korda.
Kahtlemata olen sealt saanud erilised kogemused ja nende eest väga tänulik. Ameerikas tajusin Jumala Vaimu erilist ligiolekut, kui polnud sageli aega järgmiseks korraks põhjalikumalt ette valmistada, aga õnnistus oli ometi kohal. See kohal oleva õnnistuse kogemine on väga eriline.
Mäletan, et ühel korral, kui olin koju tagasi jõudnud, siis mõtlesin, et see on ju nii lihtne kuulutada. Kui läksin siis kodus kirikusse, taipasin, et ma pole kuidagi „spetsialistiks“ saanud. Õnnistus oli eriolukorras, seal hoolitses Vaim eriliselt, aga kodus tuleb ikka tööd teha.
Uudishimulikult võiks küsida: aga millised on nii pika aja teenimise tulemused? Sellele ei ole võimalik paari sõnaga vastata. Kõige tähtsam, et need kogudused, mida olen teeninud, ei ole otsa saanud. Ikka leidub inimesi, kes tulevad pühapäeval kirikusse.

Pühapäeval näeme!
Kuulsin juhuslikult, kui kaks naist kaupluses ütlesid teineteisele hüvasti jättes: „Pühapäeval näeme!“ Mõlemad olid Mustvee koguduse liikmed ja hoolsad kirikuskäijad. Võib-olla nad märkasid, et õpetaja on läheduses, aga mu südame tegi see nii rõõmsaks, järelikult on järgmisel pühapäeval vähemalt kaks kirikusse tulijat.
Pisikesed rõõmud saavad suureks, kui oskad või, teisiti üteldes, oled valmis tänulik olema. Nii kulgeb õnnistatud elu orust mäele, aga mäel ei saa alati käia. On tarvis ka orgu jõuda, et jälle mäele saaks tõusta. Palve saab väga vajalikuks, kui oled orgu jõudnud. Alati mäel olles võid aga eufooriasse sattuda ja siis võid „ülistust teha“ ilma sisemise tänulikkuseta. Mis kasu on sellest, kui hinges tänulikkuse rõõm puudub. Mõtlen selle vanarahva ütluse üle, et rõõm ja mure on kaksikvennad. Lisaksin siia – käivad käsikäes.
Siiski on meil abikaasa Ehaga kogemused väga suurest sügavikust, kui rahunemine ei saanud kuidagi tulla ja Jumal andis mõtte, et on meid juba küllalt kuulnud, aga nüüd hakake tasapisi tänama. Ja siis me pisaratega pooleks hakkasime tänulaule laulma. Aegamisi hakkasid pisarad kuivama, kuni tuli täielik rahunemine ja saime kõik usaldada oma Issanda kätte.
Eenok Haamer,
titulaarpraost, Mustvee, Lohusuu ja Tartu Soome koguduse õpetaja