Valveküsimustele vastamisest ei piisa

Peapiiskopi valimiste avapaugud on kõlanud ja praostkondade kevadised korralised sinodid toimunud. Uue kirikujuhi kohale kandideerib hetkeseisuga viis vaimulikku, kellest kaks tõusid poodiumile vana kaardiväe hulgast ja kolm kuuluvad noorema põlvkonna ridadesse. Kas keegi neist peab vajalikuks enne valimisi loobuda või kerkib esile kirikukogu kümne liikme allkirjadega esitatud uus kandidaat, on täna raske ütelda, aga intrigeeriv on see mõte kohe kindlasti.
Lugesin paar nädalat tagasi Eesti Ekspressi, kus esitleti peapiiskopikandidaatide seisukohti ning loo autor tõi välja ohumärgi, et luterliku kiriku tulevase peapiiskopi valimine võib samastuda märtri valimisega. Sünge ennustus, kuid samas mitte võimatu. Kas me aga seda tahame, on paslik siinkohal küsida. Kiriku liikmena vastan, et mina küll seda ei soovi. Vaevalt seda soovib ka tulevane peapiiskop, eriti juhul, kui valituks osutub noorema põlvkonna esindaja ja tal seisab ees meie kiriku jaoks tavatult pikk, enam kui kahekümneaastane valitsemisaeg. Kas kandidaadid on endale selgelt aru andnud ja õigesti aru saanud, mis neid selles ametis ees ootab, milline on vastutuse suurus? Kirikukogu liikmed – valijamehed (-naised) on täna ilmselt nõutud, sest seni kandidaatide poolt väljaöeldu põhjal ei saa põhjapanevaid järeldusi teha. Kiriku tuleviku osas puudub selgus.
Eesti Ekspressi artikkel piirdus (kasutan siin artikli autori sõnastust) korralike luterlaste valveküsimustega. Väidan valijana, et minu jaoks ei ole enamik neist prioriteetsed. Need on olulised, kuid sedavõrd endastmõistetavad ja seotud õpetuslike alustega ning Piiblis öelduga, et nendele antud vastused (õiged seejuures) on pigem kandideerimise eelduseks, mitte aluseks lõpliku valiku tegemisel.
Palju tähelepanu oli artiklis pühendatud vabamüürluse teemale. Jällegi palju kära eimillestki. Pean vajalikuks öelda ainult lühikese kommentaari: vabamüürlus ei ole usk, ja ükski vaimulik, olles liitunud vabamüürlusega, või vabamüürlane, kes on leidnud tee vaimuliku ameti juurde, ei ole erinevat usku ega eksinud pühakirja vastu. Ühtlasi rahustan ka neid, kes vabamüürlaste pärast südant valutavad ja põhjendamatult hirmu tunnevad, ning kinnitan, et vabamüürlaste arv kirikukogu liikmete hulgas vajalikku kümmet häält uue kandidaadi ülesseadmiseks kokku ei anna.
Ühe olulisema teema, mida peapiiskopikandidaadid peaksid lahti rääkima ja esitama oma selged seisukohad ning pikemaajalised kavad, saab kokku võtta ühe sõnaga ja see on jätkusuutlikkus ning seda nii õpetuslikus kui ka halduslikus mõttes. Jätkusuutlikkuse tagamine peab saama lähituleviku esmaseks ülesandeks. Meie kirik on väike, ressursid on piiratud, kuid ka väike saab tubli olla. Me ei tohi elada üle oma võimete, varem või hiljem pöördub see meie vastu, kuid siis on pöördumatult hilja midagi parandada.
Meie kiriku jätkusuutlikkus on olnud viimased paarkümmend aastat kahaneval kursil ning on puudunud tahtmine sellele vastu seista või vähemalt mõjusalt pidurit tõmmata. Põhjusi on palju, globaalsetest kohalikeni. Eeldan, et kirikujuhiks kandideerijad analüüsivad seda teemat põhjalikult ning tulevad välja ettepanekutega, kuidas minna edasi, et lahenduse leiaks sellega seonduvalt suur hulk siiani vastuseta jäänud küsimusi.
Jällegi tsiteerides Eesti Ekspressi: kuidas saada üle sisemistest lõhedest ja lõhekestest ning taastada kiriku ühtsus ja üksmeel? On see üldsegi mõeldav või oleme selle jäädavalt minetanud ja kaugemas perspektiivis ootab meid ees lagunemine? Mis saab majanduslikult mitte toimetulevatest väikestest kogudustest? Kas need on määratud väljasuremisele või saab neid elujõulisematega ühinemise teel elus hoida? Mis saab paljuräägitud ja oodatud kiriku haldusreformist? Valijad ootavad kandidaatidelt selgeid vastuseid ja seisukohti, sest vastasel juhul juhtub tõesti see, et valime kirikujuhiks peapiiskopi, aga saame märtri.
Lõpetuseks soovin, et kirikujuhiks kandideerijad avaldaksid julgelt oma mõtteid ja plaane ning ei oleks kammitsetud hirmust osutuda mittevalituks. Ainult nii saame teha õigeid ja õiglasi valikuid. Usku, lootust ja armastust neile selleks raskeks katsumuseks.

 

 

 

 
 
Mati Maanas,
assessor