Valvamise rõõm

(Mt 25:1–13)
Kallid inimesed! Jutluse kirjakoht on tähendamissõna ja nagu tavaks, on ka selle tähendamissõna taga Jeesuse päevade reaalne elu. Elu, mis mõneti kajastub ka tänases päevas. Ühe inglise turisti reisimuljete killuke 20. saj alguse Palestiinast kõlab nii: „Kui me lähenesime ühele Galilea linnale, nägin kümmet pidulikult riietatud tütarlast, kes tänaval musitseerisid ja tantsisid. Giid seletas, et siin on pulmad ja need tüdrukud on pruutneitsid, kes moodustavad pruudi kaaskonna, kuni saabub peigmees. Kui ma küsisin, kas ka minul oleks võimalik pulmapidu pealt vaadata, siis giid raputas pead ja seletas, et keegi ei tea, millal täpselt peigmees tuleb. Võib-olla saabub ta täna õhtul, võib-olla homme õhtul, aga võib-olla ka alles kahe nädala pärast.
Edasi jutustas giid, et seda peetavat suureks asjaks, kui peigmehel õnnestub pruuti ja tema kaaskonda oma tulekuga üllatada. Seepärast peigmees ei ütlegi oma tuleku täpset aega. Näiteks võib ta saabuda ka südaööl. Küll aga on kombeks, et tulles ta saadab kellegi natuke endast ette, kes siis tänaval valjusti hüüab: „Peigmees tuleb!“ Seepeale peab pruut oma kaaskonnaga talle tänavale vastu ruttama. Seejuures on oluline, et pimedas ei mindaks välja ilma põleva lambita. Kes pruutneitsitest jääb peigmehega kohtumisele hiljaks, seda ei lubata ka pulmatseremoonia juurde.“
See lugu kattub pea täiesti jutluse kirjakohaga. Vahe on peamiselt selles, et tänases kirjakohas on kaks pruutneitsite seltskonda. On viis tarka neitsit, kes arvestavad peigmehe hilinemise võimalusega ning on varunud oma lampide tarvis õli, ja on teised viis, kes seda pole teinud. Et tänase kirjakoha sündmusi mõista, olgu veel öeldud, et tollases Palestiinas oli võimalik kõike vajalikku osta kaupmeeste käest ka öösiti.
Nii on näha, et targad pruutneitsid suhtusid ilmselt suure kohusetundega peigmehe ootamisse. On ilmne, et nad pidasid eelseisvast pulmapeost vägagi lugu ning olid selle nimel valmis midagi endast panustama, st varuma õli.
See lugu räägib meie oma usuelust. Räägib meie valmisolekust Jeesus vastu võtta, kui ta tagasi tuleb. Räägib meie valmidusest näha vaeva, et meil oleks n-ö õli lampides, kui ta saabub. Aga ta tuleb ootamatult päeval ja tunnil, mil me ei oska arvatagi. Tema tulek võib ka justkui viibida.
Tõsi on ka see, et nagu jutluse kirjakohaski võib meid meie elus tabada teatav rammestus, sest elu pakub palju vaimuliku võitluse olukordi. Seepärast pole midagi imelikku, kui ka nn suurimat usklikku tabab väsimuse ja jõuetuse tunne. Küsimus on, mis aitab meil sellise väsimuse ja jõuetuse tundega hakkama saada. Mis aitab meid, et me ootamisest ei loobuks? Mis aitab meid vältida käegalöömist? Jutluse kirjakoht annab selge vastuse: tuleb soetada õli. Ja kasutada iga võimalust täiendada õlivarusid. Sest see õli on meie usuelu kütus ja valguse allikas meie elulampides.
Jutluse kirjakoha mõttes tähendab valvamine selle õli varude piisavana hoidmist. Nõnda siis on viimselt tähtis mõista, mis on see usuelu õli. Aga mis annab meile eluks kristlasena jõudu? Mis on see, mis meie elu läbi valgustab meid ümbritsevat maailma? See on igapäevane osadus Jumalaga. Palve, piiblilugemine, armulaud, osalemine jumalateenistustel ning koguduseelus. See on avatus Jumalale ning sõnakuulelikkus Jumalale.
Tavaliselt seostatakse valvamist pingutusega ja leitakse raske olevat. On tõsi, et kristlane peab oma elus üksjagu pingutama, et oma usu tõdesid rakendada. On tõsi, et tuleb vastu seista kiusatustele ja üsna tihti kahetseda pattu. Ning kõrkuseuss tahab nii mõnigi kord pead tõsta. Ja patukahetsus on tihti valus ning meeleparandus ei tundu meeldiv.
Ometi, palve, piiblilugemine, armulaud, osalemine jumalateenistustel ning koguduseelus on rõõmude allikas. Äratundmine, et Jumal on armastus ja tema kannab meid ka meie süngeimail tundidel, on rõõm. Äratundmine, et Jumal on meie patud andeks andnud, teeb rõõmu. Nii pole kristlase elus ettevõetav pingutus mitte masendus, vaid rõõm. Jah, ka valusana tunduva patukahetsuse ja meelemuutuse tee sihiks on rõõm Jumala lähedusest.
Ilmselt ei leidu kristlast, kes ei taha jõuda oma elu tulemusena Issanda juurde. Suurim rõõm, mida kristlastena kogeda võime, on kohtumine Jeesusega tema tagasitulekul. Õigupoolest ka selle kohtumise ootuse motiiv vähemalt peaks olema kantud rõõmust. Nii tuleb välja, et valvamine on kantud rõõmust Jumala üle. Tõepoolest, kristlus ei ole mugav, kuid ta on rõõmus.
Meie ülesanne on eraldada võimalikult palju aega Loojale ja ligimesele. Leida võimalus aeg maha võtta ning pöörata tähelepanu igavikulistele küsimustele. Siis ei tule meil surma järel igavikus õlist puudust ja siis võime osa saada taevasest pulmapeost Kristuse ja tema koguduse vahel.
Aamen.

 

 

 
 
Jaanus Klaas,
vanglakaplan