Valter Vaasa: alati on neid, kellelt õppida

Valter Vaasa sünd taluperre Võrumaal, praegu Põlva maakonda jäävas Himma külas jäi I maailmasõja aega, tema kasvamine käis käsikäes noore riigi arenguga. Tõenäoliselt oleks temast saanud kooliõpetaja, aga talle oli määratud teine tee.
Võru ühisgümnaasiumi ja kaitseväes Tondi sõjakooli lõpetamise järel läks ta õppima ülikooli usuteaduskonda. «Valter Vaasa on nooruses kehastanud meie noore riigi kõrgeid ideaale,» on kirjutanud oma eelkäijast, kes kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli selle vilistlane uhkustundega oma elupäevade lõpuni, Valga praostkonna praost Vallo Ehasalu.
Poliitilise riigipöörde tõttu, mis tõi kaasa teaduskonna sulgemise, jäid esialgu õpingud lõpetamata, aga Valter Vaasa palus end üle viia filosoofiateaduskonda, kus õppis aastatel 1940–1942. Saksa okupatsiooni ajal õnnestus tal taas pühenduda usuõpingutele, aga lõpetas ta need 3. mail 1946 Tallinnas konsistooriumi juures avatud Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis, olles teadaolevalt selle esimene lõpetaja.
Viimase kahe õppeaasta jooksul jagas ta oma vaimuandeid ja kutsumust jutlustajana Põlva koguduses ja enda sõnul oleks sinna jäänudki, kui Põlvasse poleks määratud teine legendaarseks saanud kirikuõpetaja Jüri Kimmel. Valter Vaasa ordineeriti õpetajaks 15. detsembril 1946 ja teenimispaigaks sai Rõuge, kuhu ta jäi kaheks aastaks.

Tüse pinnas
«Mina läksin Rõugesse, ent põhjustel, mille tagamaad olid poliitilised, tuli mul ka sealt lahkuda. Nüüd anti mulle valida Lüganuse, Vändra, Kullamaa ja Helme vahel. Käisime koos abikaasaga juba Kullamaal ära, aga tundsin, et ega Läänemaa elu Võrumaal sündinud ja kasvanud mehele ikka hästi ei istu,» on Valter Vaasa meenutanud.
Toonane assessor Jaan Kiivit seenior soovitas noorele õpetajale Helmet, mis ei tundunud sugugi ahvatleva pakkumisena, sest sealne kirik oli varemetes ja kogudust teeninud praost Johannes Uustal oli just arreteeritud. Soovituse põhjuseks aga oli tugev kogudus. Aasta oli siis 1948.
Pool sajandit hiljem, 1998. aastal on Valter Vaasa ajalehele Sirp antud intervjuus meenutanud asumist Helmesse, kus oli tunda tugevat vaimsust. Sealt oli saadetud peretütreid Valka esimesse eestikeelsesse tütarlastegümnaasiumi ja perepoegi ülikooli. Iseäranis elav oli Tõrva muusikaelu, tegutses tugev laulukoor, lavastati operette, mille jaoks Vanemuisest kostüüme laenutati. «Ajalooliselt on Helme ja Tõrva olnud üks kandvamaid kohti nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes,» on ta öelnud.

Hea eeskuju
Truu kaaslane nii elus kui kirikutöös oli abikaasa Heinola Vaasa (27.9.1918–24.9.2008), kes oli õppinud õigusteadust ja hiljem kirikumuusikat. Koos ehitasid nad Tõrva kesklinna oma maja ning kasvatasid suureks poja ja tütre. Abivajajad olid nende sõbralikus kodus alati oodatud, seepärast ei sõidetud kodust pikemaks ajaks äragi, et inimesed oma murega üksi ei jääks.
Valter Vaasa kujunemis- ja tööaeg olid väga erinevad. Ta säilitas oma nooruspõlve ideaalid ja väljendas neid töö kaudu. Oma igapäevast tööd ja elu on ta kirjeldanud järgmiselt.
«Mina olen oma jutlustes ja kõnedes püüdnud järgida kirjanduslikku joont. Olen kogu elu palju lugenud. Tean, et kedagi jäljendada pole võimalik, kuid alati on neid, kellelt õppida – sellepärast on mul ka mõned eeskujud. Üks niisugustest on olnud pastor Rudolf Kallas. Väga olen hinnanud ka Jaan Lattikut, kes oli võrratu kirja- ja kõnemees. Tagantjärele kahetsen, et olen oma elust raisanud palju aega majandusasjadele – oleksin pidanud palju rohkem kirjatööd tegema, aga maapastor on ikka pidanud ise kõigis töödes kaasa lööma, labidas või pintsel peos.»
Ustava ja kohusetundlikult tehtud töö eest valiti ta 1975. aastal Valga abipraostiks ja 1984 praostiks. Selles ametis oli ta kuni pensionile jäämiseni 1995. Aastal 1997 omistati talle Forseliuse seltsi teenetemedal ja 2001 Valgetähe III järk.
Rita Puidet

Helme kogudus kutsub kristlasi pühapäeval, 7. juunil kell 14 kirikusse, et tähistada koguduse kauaaegse õpetaja praost Valter Vaasa 100. sünniaastapäeva. Mälestusjumalateenistusel teenivad piiskop Einar Soone, praost Marko Tiitus, külalisvaimulikud ja Puhja koguduse muusikud. Maarjakase Selts kingib Helme kogudusele maarjakase, mis istutatakse kirikuaeda teema-aasta «Kaheksa sajandit Maarjamaad» puhul.