Valmistugem Issanda päevaks

2Pe 3:3–13
Üks kirikuaasta saab kohe läbi, varsti astume uude.
Surnutepüha teeb tavaliselt nukraks, sest mõtleme neile armsatele, kes läinud igavikku. Meenuvad nii need, kes hiljuti lahkunud, kui ka need, kes aastate eest.
Aeg öeldakse ravivat kõik haavad ja küllap nii ongi, et kõige suurem kaotusvalu läheb ajapikku üle. See aga ei tähenda, et me peame kalli inimese unustama. Miks unustada inimene, kes oli nii oluline, kes oli osa sinu elust ja sina tema omast. Me ei taha, ei tohi ja ei saagi unustada neid, kes läinud meie eel. Me kuulume paratamatult kokku. Surm ei saa muuta olematuks seda armastust, mis meid seob. Armastus suudab ületada kauge maa ja ajavahe, ta suudab ületada ajastute piirid, ta ulatub möödunud aegadest meie aega ja meie ajast igavikku.
Paratamatult saabub kunagi meiegi lahkumistund. Ja kord saabub ots tervele maailmale. See juhtub siis, kui jõuab kätte Issanda päev. Sel päeval teeb Jumal lõpu kõigele kurjusele, ülekohtule, valule, viletsusele ja surmale. Aga ta ei tee mitte ainult lõppu, vaid loob ka uued taevad ja maa.
Ükskord hävitas Jumal kõik elava veeuputuse läbi, säilitades inimestest üksnes Noa ja tema pere.
Jeesus ütles, et just nõnda nagu sündis Noa päevil, nii on ka Inimese Poja päeval (Lk 17:26). Piiblist teame, missugune olukord siis oli. Maailmas polnud juttugi õiglusest ja tõest. Inimese tegudest puudus headus ja kurjus aina kasvas. Inimesed elasid, ilma et nad oleksid arvestanud Jumala olemasoluga. Jumal oli unustatud.
Mõeldes sellele olukorrale, võime veidi aimu saada, milline on maailm enne Issanda päeva tulekut.
Kui Jumal veeuputuse läbi maailma hävitas, siis ei hävitanud ta seda lõplikult, vaid üritas kurjusest puhastada. Kui vesi oli vabastanud maa, hakkas seda täitma järk-järgult elu, mis oli säilinud Noa laevas. Aga soovimatu külaline, kes samuti veeuputuse üle elas, oli kurjus ja ka tema hakkas taas vaikselt kasvama.
Kui Jumal nüüd maailma hävitab, siis ei säästa ta enam midagi vana, vaid teeb kõik uueks. Ta loob uued taevad ja maa. See uus, mis ta loob jääb püsima igaveseks. Selles uues ei ole enam pattu ega ülekohut, kõik täidavad Jumala püha tahet.
Ühelt poolt on tulemas midagi kohutavat. Teiselt poolt on see kogudusele suur rõõmupäev. Issand tuleb ja viib oma rahva täiuslikku õndsusesse. Sellist päeva on põhjust oodata. Aga oodata on mõtet siis, kui on lootust viimses kohtus püsima jääda.
Veel 19.–20. sajandi vahetusel elati suure kultuurioptimismi lummuses. Lääne kultuurist mõjustatud inimesed olid kindlad, et elu on ilus ja homne päev kujuneb veel palju ilusamaks tänasest. Lootusrikkalt vaadati tulevikku. Kaks maailmasõda panid inimkonna mõtlema, kas meie õnnelootused ikka õigustavad ennast. Kui möödunud sajandi keskel kerkis inimkonna kohale tuumasõja oht, muutus meie maailma hävimine tules, nagu 2. Peetruse kiri kirjeldab, täiesti reaalseks võimaluseks.
Praegu väriseb terve maailm, ka meie väike Eesti reaalse terrorirünnaku ohu ees. Nende korraldajad tunnevad endid otsekui väikesed jumalad, kelle käsu peale võidakse hävitada suur hulk elusid.
Mis viga on hävitada seda, mida sa ise pole loonud, aga katsu teha midagi uut, see on tõeliselt raske.
Üks inimese ja Jumala suurim erinevus seisneb selles, et Jumal võib ka uut luua ja ellu äratada, aga inimene seda ei suuda.
Siit maailmast teise, ajast igavikku, pääseme ainult surma kaudu. Surm on inimesele umbes sama tähendusega, mis häving kogu universumile. Ometi on meil suur ja särav kristlik lootus. Sellele võime asetada armsate inimeste surma, neid mälestades, ja samuti enese elulõpu. Jumal on öelnud Kristuses inimkonna kohta oma jaa-sõna. Meie lootuse alus on täiuslik ja õnnis Jumala maailm, mille poole teel oleme.
«Tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele» (2 Pe 3:9). Kui see nõnda ei oleks, võinuks Kristuse ülestõusmise päevast otsekohe saada viimnepäev.
Kui Kristus seni veel viibib, siis sellepärast, et Jumal tahab meist igaühte järele oodata. Jumal tahab, et me kõik õndsaks saaksime. Issanda koguduseliikmete õige elu ja vagadus toob selle päeva lähemale. Rabi Jehuda on öelnud: «Heategevus on suur asi, sest see toob lähemale lunastamise.»
Kristlased on kogu aeg oodanud, millal Issand lõpuks tuleb. Viimaks on muututud kärsituks ja nurisetud: miks ta juba ei tule.
Mt 25:1–13 loeme tähendamissõna kümnest neitsist, kellest pooled uinusid magama, kui peigmehe tulek viibis. Aga peigmees tuli hetkel, kui teda kõige vähem oodati. Issand tuleb määratud tunnil, ta tuleb siis, kui teda kõige vähem oodatakse. Olgem valvel otsekui targad neitsid, varudes oma lampidesse piisavalt õli ja valmistades end ette Issanda tulekuks.
Kõik muud asjad, mis kord lubatud, võivad jääda toimumata, aga üks, mis kindlalt toimub, on Kristuse taastulek. Aamen.
Mehis Pupart, Saarte praostkonna vikaarõpetaja