Vallo Ehasalu soovib mõista Jumala saladusi

Eile, 10. jaanuaril 50aastaseks saanud õp mag Vallo Ehasalu on neid EELK vaimulikke, kes pühapäevase jumalateenistuse jutluseks mõtteid kogudes valib eestikeelse Piibli asemel kirjakoha lugemiseks algkeelse.

Kui ma kell 8.15 hommikul Elva kirikusse jõuan, on ööpimedus hommikuvalgusele alla andnud. Vallo Ehasalu on nimetanud, et jõuab pühapäeviti ahju kütmiseks kirikusse kella kuue paiku ning et tal ei ole midagi selle vastu, kui enne kell 11 algavat jumalateenistust talle seltsi pakun. Võttes kutset kuulda, sean eesmärgiks osa saada siinse pastori pühapäevast. Soovin veenduda, kas ongi nii, et kirikuõpetaja on ise see, kes kirikulistele pühakoja soojaks kütab ja selleks juba enne hommikust kukelaulu kirikusse jõuab.

Kirikus paar soojakraadi

Näärikuu 8. hommikul on pakane krõbe. Õues on 12 miinuskraadi ning Elva kirikus sees kaks plusskraadi. Pastor loci tunnistab, et täna tuleb kirikulistel karge kojaga leppida, sest loetud tundidega hoonet soojaks saada pole küll lootust. Ometi ei pea ta paljuks selle eesmärgi heaks vaeva näha. 

„See kuusepuu on minu elu mäe otsast jälginud, aga nüüd sai tema pikk elu otsa,“ räägib Vallo toekat kuusehalgu avarast ahjusuust sisse lükates. Halupuudel on üraskikahjustuste märke. Ehasalu selgitab, et röövikud elatanud kuuskedele saatuslikuks saidki. Kuigi ta on kodutalu põlispuudele üraskipüüniseid paigutanud, ei olnud putukaid millegipärast  just sellesse püünisesse langenud ning terve puudesalk tuli defektsena maha võtta ja just nende kodumetsa puudega ta nüüd oma kirikut praegu kütabki. 

Et just küdeva ahjusuu ees on hea juttu vesta, olen plaaninud siin Vallo Ehasalu tema hommikutoimingutel saates usutleda. Olen mõttes ritta seadnud küsimusi, mis oletuslikult võiksid kirikulehe lugejaid peatselt 50aastaseks saava hingekarjase puhul huvitada. Küsimused, kuidas ta kirikusse jõudis ning miks otsustas vaimulikuameti kasuks, jäävad esiti siiski vastusteta, sest juubelieelik ei anna endale pikalt asu tulemängu imetlemiseks, vaid teeb hoopis teatavaks, et me võiksime kahe ahjutäie vahel kirikuga samal tänaval asuvasse pastoraati minna. 

Sõna on oluline

Ehasalu pere pole veel ärganud, kui me verandalt Elva koguduse ajaloolisse pastoraati siseneme. Ainult lumivalge kass takseerib altkulmu umbusku varjamata sellisel kellaajal ringi kolistajaid. Ruumika kogudusetoa lauale ladustatud raamatukuhilaid kommenteerides nimetab majaperemees: „„Dekameron“ tuli kooliaegsest kohustuslikust kirjandusest koroonaajal meelde ja tahtsin üle lugeda ning „Vabadussõja ajaloo“ sain kingituseks.“ Laualektüüri hulgast, kus on ka mitmetes keeltes pühakirju, ulatab ta tutvumiseks saksakeelse süüria keele grammatika, sest oleme jõudnud sellest keelest ennist rääkida. Sirvitava teose vahelt kukub märkmepabereid keeleõppimise näidetega. Käekiri nendel on korralik ning tublile koolipoisile iseloomulikult püüdlik. Sama käekirjaga hakkab toas silma mitmeid paberilehti, muist neist on täidetud heebreakeelsete sõnadega, millele on lisatud juurde eestikeelne tähendus. Keelega tegeleb Vallo Ehasalu iga päev. 

Grammatika on huvitav

Vallo oli 14aastane, kui võttis pähe, et oleks hea teha endale selgeks soome keele grammatika. „Grammatika võib olla ka raske, aga on alati huvitav,“ jagab ta täna toonast vaimustust. 

Keeli, millega ta sinasõprust teinud, on tänaseks kokku tema enda kinnitusel 12. „Mõnes ei ole ma küll kuigi hea,“ möönab ta tagasihoidlikult, lisades: „Minu unistuseks on, et saaksin kõik keeled, millega olen tutvumas, hästi selgeks, aga ma tean, et see ei ole võimalik. Keel on sügav ja tal on järjest üllatusi varuks.“ 

Läti keel tuli Vallo ellu seoses piirialade koguduste teenimisega. Harglas ja Valgas võiks vaimulik ikka osata läti keelt, arvab ta ning tunnistab samas, et meie lõunanaabrite keele grammatika on paras pähkel. Hoopis lihtsam on tema sõnul aramea ja süüria keel: „Need tulid küllalt lihtsalt ja korraga, aga samas arameaga olen hetkel ka hädas ning süüria on üllatuslikult sellest ette läinud.“ Ta tunnistab, et Jeesuse-aegsete Vana Testamendi arameakeelsete tõlgetega peab ta parajaid lingvistilisi maadlusi, kuna süüriakeelne Piibel „on nii mõnus ja on kogu aeg käeulatuses mu laua peal“.

Omajagu piinlikkust valmistab Ehasalule tõik, et nimekirjast puudub prantsuse keel. Ladina keele aluselt võiks selle omandamine küll olla mõeldav, aga „prantsuskeelseid teolooge ma palju ei tea, keda tahaks originaalis lugeda“. 

Mõni keel on ajas ka tagaplaanile jäänud, tunnistab Vallo, selgitades, et pärast keskkooli oli tal alul plaan asuda inglise filoloogiat tudeerima, ent nüüd jätab selle keele võlu teda mõne teise keele kasuks külmaks. 

Ülikoolis Piibliga sõbraks

Pärast Elvas keskkooli lõpetamist astus Ehasalu 1991. aastal haridusteed jätkama Tartu ülikoolis tol aastal taasavatud usuteaduskonnas. See samm tuli loomuliku jätkuna Otepää koguduses ristitud-leeritatud ärksa vaimuga noormehele, kes põles soovist mõista Jumala saladusi. Oma pikkadel rattasõitudel oli tal kombeks mõtiskleda kirikus kuuldu üle ning õige ruttu sai selgeks, et Sõna olemuse mõistmiseks tuleb pühenduda. Tuleb õppida, kui vaja ka tuupida. ning hoida endas alandlikkust sügavusteni küünitamiseks. 

Kell on 10.12, kui uurin, kas Vallol on tänane jutlus valmis ja kirjas. „Ma ei valmista kunagi jutlust ette,“ saan muretu vastuse. Tundes Vallo erilist huumorimeelt, ei suuda ma nüüd aga mõista, kas vastust peaks sõna-sõnalt võtma või allegooriaks arvama. Eelseisva jumalateenistuse peale mõeldes teatud ärevust tundes küsin täpsustavalt, et mis kirjakoha alusel pastor õige pea oma jutluse täna vulisema paneb. 

Ehasalu veel ei tea, aga vaatab saksa perikoobireast järele, selgitades, et keskendub täna kolmekuningapäeva teemale. Ta võtab heebreakeelse Piibli, avab Jesaja raamatu 60. peatüki ning näpuga rida vedades tõlgib kuuldavalt eesti keelde ilusa mõistuloo sellest, kuidas Issanda auhiilgus koidab ning rahvad ja kuningadki tulevad selle valguse juurde. 

„Inimestega on mõnus rääkida jutluse vormis. Et jutlus ei ole midagi raskepärast, milleks valmistudes raskesti vaeva näha, see sai mulle selgeks juba üsna kohe noore vaimulikuna. Õieti aitas selleni minu suur huvi kirikulaulu vastu. Olen küll ebamusikaalne, aga lauluraamat on minu meelistekst, sest tajun just seal suurt vaimsust.“

Teoloogia on seotud kirikutööga

Silmad luterluse sisu hoomamiseks avas kolmandal kursusel paar kuud külalisõppejõuna uusaja kirikulugu õpetav Karl Knauss: „Kui vahel jäi mulje, et luterlust vaadatakse defektse katoliiklusena, siis sealtpeale tean, et luterlus on omaette süsteem. Süsteem oma dogmaatikaga, mis väljendub oma kuulutuses, vagaduses ning ka luules.“ 

Piibel oli Vallo raamatuks juba enne kõrgkooli. Läbi stuudiumi oli talle selge, et soovib kiriku oma elus esikohal hoida. „Kui lõpudiplom oli juba käes, asusin praktikale Valka õp Peep Audova käe all ja see oli minu suure unistuse täitumine,“ jutustab ta, lisades, et vajadusel oli juba enne Otepää õpetajat Jüri Stepanovit asendanud. 

Ehasalu meelest on teoloogia alati seotud praktilise kirikutööga. Ka kõige igapäevasemaid kogudusetoimetusi tehes ei tunne ta iial, et raiskaks aega millegi olulisema arvelt. Nagu ka siis, kui pühendub käelisele tegevusele puutöö alal, mis on üks tema suuri meelisharrastusi. 

Liina Raudvassar  

Vallo Ehasalu

Sündinud 10. jaanuaril 1973 Elvas.

Lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna 1999. aastal teadusmagistri kraadiga, doktoritöö „Clemensi kiri korintlastele“ on pooleli.

Täiendas end Saksamaal Tübingeni ülikoolis.

Ordineeriti diakoniks 1999. aastal ja õpetajaks 2000. aastal.

Hooldanud Karula, Puhja, Rannu, Nõo, Otepää ja Valga kogudust, on Elva, Hargla ja Rõngu koguduse õpetaja ja Valga praostkonna abipraost.

On EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud.

Abielus Mirja Kaarina Ehasaluga, peres kolm täiskasvanud poega.