Valimisaasta tulekul

Olen tihti mõelnud, millisena paistab luterlik kirik väljapoole. Kas me oleme piisavalt luterlik, õigustame oma nime ja oleme ühtmoodi veenvad nii väliselt kui seesmiselt. Kas me oleme ühtsed oma tegudes kiriku sees ja väljaütlemistes kirikust väljapoole. Kas ei ole mitte nii, et luterlikud põhimõtted on juba pikemat aega taandumas ja üle võetakse teistele kristlikele uskudele omaseid tõekspidamisi ning liturgilisi toiminguid. Kaldun arvama, et meie kiriku nägu on igavavõitu kirju ning selget ja arusaadavat sõnumit sealt välja lugeda ei õnnestu. Pigem peegeldab see nõutust ja ükskõiksust ning ei luba meil välja paista usaldusväärsetena potentsiaalsete uute liitujate silmis.
Vaimulikud sutaanis on saanud igapäevaseks nähtuseks. Selle kandjateks on märkimisväärne arv meie koguduste teenijatest. Kuidas seda võtta, kas igapäevase mugava töörõivana (ütleb ju rahvatarkus, et ega riie meest ei riku) või kindla märgina nende kandjate kavatsustest? Ei pane imestama, kui ühel päeval pakutakse osas kogudustes luterlikule traditsioonile omase kahe sakramendi asemel võimalust osa saada viiest või seitsmest sakramendist, mitte aga vaimulikest talitustest, milleks luterlike tõekspidamiste kohaselt need siiani on olnud. Võib-olla on see aja märk ja luterlikud traditsioonid on ammendumas ning luterlik kirik tervikuna vajab uuendusi, kui mitte öelda õpetuslikke muutusi? Miski ei saa olla võõras, kui enamik kirikuliikmetest selle teadlikult heaks kiidab ja omaks võtab.
Pürgimist kõrgkiriku poole ei saa eitada ja maha vaikida, aga kas me vajame seda? Kas seda vajavad enam kui sadakond maakogudust, kes mitu aastasada on elanud teises vaimus ja kandnud põlvest põlve madalkiriklikke põhimõtteid. Arvan, et siinkohal ei ole üleliigne meelde tuletada, et sealtsamast on saanud alguse meie rahvuslik ärkamine 19. sajandi keskpaigas. Madalkirikust on välja kasvanud enamik meie rahva selle aja suurkujusid. Siin on, mille üle uhkust tunda, ja piisavalt põhjust, et mitte nii kergekäeliselt loobuda vanadest luterlikest traditsioonidest ning tõekspidamistest võõrapäraste uuenduste kasuks. Me kaotame sellega oma näo ja näitame välja nõrkust ning otsustusvõimetust.
Nädalavahetusel toimusid meie riigis kohalikud valimised. Kiriku aktiivsus jäi kesiseks. Kandideerijate hulgas oli ka meie koguduste vaimulikke ja üksikud tegid seda edukalt. Osavõtmatus ja passiivsus oli arusaadav varem, kui vähesed soostusid endale külge võtma parteisõduri staatust. Seekordsetel valimistel domineerisid aga väljaspool Tallinna valimisliitude nimekirjad. Kiriku esindajate aktiivsus kohaliku võimu tasandil oleks võinud julgem ja arvukam olla. Koostöö kohaliku omavalitsusega on koguduste jaoks väga tähtis nii kaudses kui otseses mõttes. See tugevdab kiriku mõjusfääri ja aitab kogudust ka majanduslikult. Kirik saaks aktiivsemalt mõjutada kohaliku kogukonna arengut, kristliku kultuuri juurdumist ning samas ka ise välja paista parema ja usaldusväärsemana.
Kahjuks leiavad meie kogudustes aset ka sündmused, mis tugevasti kahandavad usaldusväärsust ning mõjuvad äärmiselt negatiivselt kiriku kui terviku mainele. Kohtuprotsess Narva Aleksandri koguduse vastu suunatud nõuete üle on näide sellest, kus otsustajad ületavad oma kompetentsuse ja võimu piirid ning hiljem ei taha ega suuda tehtud tegude eest vastutust võtta. Praegu on olemas reaalne oht, et koguduse vastu esitatud võlanõude tagamiseks realiseeritakse talle kuuluv likviidne kinnisvara ja selle hulgas võib olla ka kirikuhoone. See on koht, kus tahaks oma nägu varjata.
Järgmisel aastal seisavad ees valimised kirikus. Need on ülimalt tähtsad, sest valikud ja otsused, mida selle käigus tehakse, saavad määravaks luterliku kiriku tuleviku suhtes. Peapiiskop ja kirikuvalitsus võtavad vastutuse kõikide kiriku liikmete ees, nende vastuvõetud otsused kujundavad kiriku sisemise ja välise ühtsuse. Annaks Jumal, et me tunneksime eneses ära ja taasleiaks veendunud luterlase, et meid ei eksitaks neitsi Maar­ja emalik pühadus ega mõni teine Martin Luther, kelle liignimeks juhtumisi King (Kuningas). Tarkust ja tasakaalukust kõikidele valimiste aastal julgete otsuste tegemiseks. Keegi teine meie eest ei otsusta, aga kui me oleme seda teinud, siis tuleb sellega leppida ja edasi elada.

 

 

 
 
 

Mati Maanas,
assessor