Valgust ja värve on maalimiseks vaja

Teoloogist harrastusmaalija Silja Härmi (fotol) näitus «Abstraktsioonid» on Tartus Ropka-Karlova haruraamatukogus huvilistele vaatamiseks avatud 28. märtsini.

Silja Härm on põhjalik inimene, kes midagi rohmakalt ega ülepeakaela ei tee. Nii nagu igapäevatöösse Tartu ülikooli raamatukogu referendina, suhtub ta ka oma elupõlisesse meelisharrastusse.
Silja Härm kinnitab, et on joonistanud ja maalinud nii kaua, kui ennast mäletab.
Meenutades õpetaja Kaja Kärneri ütlemist: «Kunstnikuks sünnitakse, aga maalijaks tuleb õppida», palub ta ennast kunstnikuks mitte nimetada.
Maalimist on Silja Härm õppinud aastatel 1989–1994 Tartus Konrad Mäe ateljees õpetajate Kaja Kärneri ja Heldur Viirese juhendamisel. «Ega maalikäekiri suurt muutu,» arvab Silja oma stiili kohta. Küll aga muutub see, mis selle käekirjaga kirja saab pandud, nendib ta, lisades, et viimastel aastatel on need peamiselt abstraktsed värvikompositsioonid ja suviti ka maastikud.
Looduses peab ta köitvamaks merd ja võsa: «Neid on nii huvitav maalida, et kunagi ei saa küllalt.» Silja Härm rõhutab oma kiindumust värvide vastu. «Valgust ja värve on vaja,» nimetab ta oma inspiratsiooni allikaid.
Valguse ja värvide maailma süüvimiseks tuleb jälle võtta aega. Värvid võtab ta kätte siis, kui «on vaba aega, aga vahel ka siis, kui pole üldse maalimiseks aega, hoopis keset teisi töid». Oluliseks saab nägemus, mis sunnib ennast igapäevakohustustest korraks välja lülitama.
Muide, praegust aastaaega, kus domineerib lume ja päikese kooskõla, peab Silja Härm maalimiseks väga soodsaks. Parimateks aastaaegadeks maalimise seisukohalt nimetabki ta (vara)kevadet, aga ka augustit, kui «roheline hakkab teisi toone vähehaaval külge võtma».
Liina Raudvassar