Valgus meie südames

Olen mõnelt inimeselt kuulnud, et ta mingil juhul ei elaks surnuaia lähedal. Minu kodu lähedal on kalmistuid suisa kolm ja minus tekitavad nad küll sooja tunde. Kui suveõhtutel mõnel haual võbelev küünlavalgus kaugele ei paista, siis praegu küll ja vähemalt minu südant soojendavad nad kindlasti. Kuidagi omaseks on saanud, et ühel haual põleb igal õhtul küünal. Ühele hauale tuuakse iga päev uued lilled. Nii väljendab lesk austust ja armastust igavikku lahkunud abikaasa vastu. Tean seda meie vestlusest, kui lesk kord minu käest taimede hooldamiseks nõu küsis. 

Kõige sagedamini käime surnuaial mõeldes oma vanematele või vanavanematele. Aga ilus komme on meenutada ka neid eelkäijaid, kes on olnud meile vaimseks eeskujuks. Võib-olla koguni mõjutanud mõne teadusharu arengut. Nii koguneti ülikooli usuteaduskonna taasavamise 30. aastapäeva tähistades esmalt Tartus Raadi kalmistule meenutama igavikuteele lahkunud õppejõude. Kogunenute seas oli õppejõude, vilistlasi, mõni tänane tudeng, aga ka emeriitpeapiiskop. 

Ja kui mõnd endisaegset teadlast, kes läinud igavikuteele võib-olla saja aasta eest, teame vaid meenutuste või kirjapandu põhjal, siis otsene kokkupuude on olnud nendega, kes Isakoju läinud möödunud 30 aasta jooksul. Neile mõeldes valdavad meid kindlasti helged, aga ka kurvad mälestused. Nad on olnud taasavatud teaduskonna esimesed üliõpilased, õppejõud ja saanud praeguste tudengite jaoks legendiks. Nii nagu küünlad kalmudel valgustavad pimedust, valgustavad mälestused nendest meie südant ja näitavad teed, mida mööda edasi minna.

Rita Puidet