Vaipa kootud kindakirjad jäävad Vigala kirikusse

Vigala kiriku käärkambri seinale seatakse 7. septembriks kiriku 675. aastapäevaks üles õpetaja Kristiina Jõgi kootud kindakirjaline ristivaip, millel on 128 erinevat Eesti kindamustrit, millest kaks – taksikoerad ja kirikud – tema enda looming. Et tegu on Maarjale pühendatud kirikuga, on vaiba keskseks motiiviks neitsi Maarja ja temast sündinud Jeesus Kristus.

Kristiina Jõgi ütleb naerdes, et vaipa ärgitas teda tegema kirikumees Toivo Averin, kes ütles, et käärkambri lagedale seinale on midagi vaja. «Mul polnud midagi võtta ja ütlesin, et hea küll, ma teen ise. Vaip läks natuke suuremaks, kui ma seda planeerisin. See ongi käsitöölise ja meistri vahe, et meistril on kõik paberil kirjas ja välja arvutatud. Käsitööline on see, kes hakkab vaikselt otsast tegema ja siis selgub, mismoodi välja tuleb,» selgitab Kristiina vaiba sünnilugu. Kui uuesti teeks, siis oskaks paremini, aga täpselt sellist ei tee enam kunagi.

Ristimotiiv on oluline
8. jaanuaril tegi Kristiina vaibakudumisega algust ja lõpetas mais. Raamatuid, kust mustreid otsida, oli mitmeid, osa leidis ta vanadelt Nõukogude Naise lõikelehtedelt. «Mustrite valikul lähtusin sellest, et mingi ristimotiiv oleks olemas, ristimustrilisi kirju on ikka hästi palju. Küll mitte Lihula lindudel ja Tõstamaa tüdrukutel – need on osa elust, inimesed, linnud-loomad on Jumala imeline looming ja kuuluvad lunastust toova risti juurde. Kõige uhkemad on muidugi Kihnu, Muhu ja Viljandimaa kindakirjad.»
Kristiinal on kaustik, kus on vaiba kindakirjad kõik kirjas, et oleks hea vaadata, kust miski muster pärit. Nii saab ta näidata küsijale, et näiteks Kadrinast pärit kindakiri on just selline. Vaiba värvivalikul lähtus Kristiina lõngadest, mis tal kodus olemas olid. Tagantjärele saab leida ka tõlgenduse kasutatud värvidele. Lilla on kannatuse värv, punane tähistab rõõmu ja valge puhtust – kõik on elus kõrvuti.
«Kui sa kindaid kood, siis hakkad ühte ja sama kirja kordama, sest tundub, et ei olegi teisi ilusaid mustreid. Aga kui oled nad niimoodi vaipa ära kudunud, siis leiad, et ilusaid mustreid on palju rohkem, isegi üllatavalt palju,» hindab Kristiina oma töö tulemust.

Tööd tahavad tegemist
Kristiina Jõgi on Vigala kogudust teeninud 10 aastat. Ta elab kohapeal Kivi-Vigalas kogudusele kuuluvas pastoraadis. Maakoguduses on palju erinevaid töid, mis ootavad tegemist. Praegu on käimas remonditööd kogudusemaja juures ja puukuuri ehitus. Remonditööde põhiline tegija on kirikumees Toivo Averin, kellele Kristiina on abiliseks.
Majapidamistöödel ja toiduvalmistamisel on tihti abiks ema Juta Jõgi. Pastoraadis on kuus ahju, mis talviti kõik kütmist tahavad. Enamik ahjusid on uuesti tehtud ja nende ladumisel on Kristiina osalenud. On tulnud tubadele uusi põrandaid teha, seinu soojustada, kogudusemajale uus vooder ja katust panna. «Siis oli mul küll hirm,» tunnistab ema Juta, meenutades, kuidas katusel turnivat tütart jälgis.
«Pillimäng jääb mul küll õppimata, kuigi organist Aili Soonberg küsib ikka, millal sa selle ära õpid. Kõike ei jõua,» ütleb Kristiina, kui küsin temalt, kas on ka midagi sellist, millega ta toime ei tule. Olgu öeldud, et kiriku seinal on lisaks vaimulikele oma tahvel ka koguduse organistidele-köstritele ja sealt on lugeda, et kogudusel on veel kaks organisti, kes aeg-ajalt liturgiat saadavad – need on Andres Uibo ja Ruth Johanson.
Üks suur iga-aastane töö koguduses on puude tegemine, mis on kirikumehe ja juhatuse esimehe Heino Aosaare teha. Kristiina ema on põhiline puude riitaladuja. Puid tuleb palju teha, sest maja on suur ja ahjusid on palju. Kuigi kogudusel on ka oma mets, tehakse küttepuid siiani veel surnuaiast, kust on tarvis maha võtta väga vanu ja haigeid puid.

Kirik sai omaks
Pääsküla tüdruk Kristiina tuli kiriku juurde 1995. aastal TPI raamatukogus töötamise ajal noorterühma kaudu, mis õpetaja Voldemar Ilja ajal Nõmme koguduses ja vennastekoguduse palvemajas koos käis.
Ta läks usuteaduse instituuti pedagoogikakursustele. Siis ühel hetkel oli talle selge, et tuleb minna instituudi põhikursusele teoloogiat õppima. «Minuga on olnud nii, et järsku on olemas teadmine, mida pean tegema. Teel kirikusse ühel pühapäeval oli asi selge. Võib öelda küll, et paugupealt. Armas Jumal on mulle selgust andnud ja ma pole pidanud juurdlema asjade üle. Nad on lihtsalt tulnud mu juurde. Ja vastuvaidlemist sellistel puhkudel lihtsalt ei ole,» ütleb Kristiina Jõgi.
Pastoraalseminari praktikakogudus oli tal Vigalas, juhendajaks oli Urmas Viilma Pärnu-Jaagupist. «Algul pidin jääma Nõmmele, aga nii see ei läinud. Toonane Vigala õpetaja Kaido Soom oli tol suvel Tartusse tulemas ja ütles, et koht jääb vabaks. Siis ma ütlesin talle, et Vigalasse ma küll ei tule.
Esimene koht, kuhu mõtlesin minna, oli Varbla. Ma polnud seal küll käinud. Küsisin Ants Leedjärve käest ja tema ütles, et Varbla kogudus naisõpetajat kindlasti ei taha. Siis tuli kiiresti järgmine koht mõtelda. Mul tuli Vigala meelde ja 31. augustil 2003 pidasingi esimese jumalateenistuse Vigalas. Kogudus võttis mu kenasti vastu ja soovis, et ma siia jääksin.»

Elu kadumine maal
Kristiina ütleb, et kümne aastaga on ta igavikuteele saatnud pea pool kogudust. Kui ta tuli, oli liikmeid 400 ringis, nüüd on maksumaksjaid jäänud 250. «Leerilapsi on olnud küll igal aastal, laulatusi igal aastal ei ole,» ütleb Kristiina. Maa jookseb inimestest tühjaks, tunnistavad nii ema kui ka tütar, kui Kivi-Vigala n-ö keskuses, teede ristmikul asuva suure pastoraadi suures saalis ahjust tulnud lõhnavate saiade ja kohviga kaetud laua taga juttu ajame.
«Veel paar aastat tagasi nägin pidevalt ristmikul rahvast ringi liikumas, nüüd on liikumist palju vähemaks jäänud,» tunnistab Kristiina. Kivi-Vigala kooli klasside suurus jääb alla kümne lapse, mõnes klassis isegi alla viie lapse. Kui koolidesse lapsi ei jätku, siis ei jätku neid ka pühapäevakooli.
Siiani on veel pühapäevakool tegutsenud, aga on olnud ajad, kui tegutses nii väikeste kui ka suurte rühm eraldi ja lapsi oli pea 30. «Küla vahel ei näegi enam lapsi, aga eks nüüd kulub suur osa laste ajast arvuti taga,» lisab Kristiina.
Koguduse endine õpetaja Kaido Soom meenutas, et temaaegsest noorterühmast on kohapeale elama jäänud vaid kaks, enamik on Eestist välismaale lahkunud.
«Inimesed ei tule enam kirikusse. Isegi nõukogude ajal olid pühad, kus inimesed kindlasti kirikusse tulid. Vigalas oli selleks ka taevaminemispüha surnute mälestuspüha, lõikustänupüha, jõulude jt kõrval. Nüüd enam mitte. Inimesed tulevad nüüd kirikusse, kui on oma elu vaja kaunistada.
Sel aastal üritame kokku kutsuda hõbeleeri, sest kuldleerilapsi on nii väheseks jäänud. Kui me neile helistame, on inimesed rõõmsad ja tahavad osa saada. Tuleksid nad ka muul ajal! Nad on koguduse liikmed, maksavad maksu, aga …,» mõtiskleb Kristiina.

Kõige jaoks on oma aeg
Koguduse maksukoormus on sissetulekutega võrreldes päris suur, peale kommunaalkulude ka praostkonna ja üldkiriklikud maksud, koguduse vara kindlustuse maksud. Aga sissetulek on liikmete pealt. Kui liikmete arv väheneb, kahaneb ka sissetulek.
Kristiina ütleb küll lõbusalt, et kunagi tuleb ehk hakata otsima kõrvaltööd, aga mõru mekk on sel tõdemusel juures. «Mis muud tööd saab teha vaimulik külas, kui kohalikudki ei leia tööd ja lähim linn on Pärnu, mis on 45 km kaugusel. Siis tuleb hakata sõitma, aga poole rahast sõidad lihtsalt maha.»
Seni, kui koguduses on liikmeid ja õpetaja jaksab kanda koormaid (loe: teha vaimulikutöö kõrvalt ka kõiki majandustöid), on kõik veel hästi. Vaimulike omavahelist läbikäimist on üsna vähe. Vaimulikul on ootamatult ettetulevate talituste, asjaajamiste ja majapidamise tõttu raske planeerida oma külaskäike mujale.
Kristiina truud igapäevased seltsilised on Lööne, Jaagup ja Juulius – kolm koera – ja kass Liisu. «Selleks peabki inimesel koeri olema, siis saab eluga lihtsamini hakkama, neist on head seltsi. Nad on alati olemas, ei pane sulle midagi pahaks, alati rõõmsad. Samas on sul ka pidev kohustus nende eest hoolitseda ja eks seda naisterahvad vajavad.
Inimesega on aga igavene häda, on õiendamist, mitmesugused probleemid, haiget tegemist ja haiget saamist – loomadega on palju lihtsam.
Kus siis veel peaks loomi pidama kui mitte maal. Igapäevased jalutuskäigud koertega hoiavad tervise korras, ilma koerteta ei viitsiks küll välja minna. Koertest on rõõmu ja nendega saab ka nalja.»
Kui koerad rääkida oskaksid, saaksid nad pajatada oma lugu sellest, kuidas nende perenaine viie kuuga imelise kindakirjalise ristivaiba valmis kudus.
Sirje Semm

Kristiina Jõgi
Sündinud 20. augustil 1972 Tallinnas.
Õppinud Viljandi kultuurikolledžis raamatukogundust, usuteaduse instituudis ja pastoraalseminaris.
Töötanud erinevates raamatukogudes 1993–1999.
Ordineeritud 25.11.2002 Tallin-­­­na Nõmme koguduse diakoniks.
Teenib Vigala Maarja kogudust alates 2003. aastast.

Pildigalerii: