Vaimulikud riigi palgal?

Paljud inimesed pidavat arvama, et vaimulikele maksab palka riik. Ma ei tea, kas tõepoolest nii arvatakse, aga seda, et kiriku majandamisest vähe teatakse ja seetõttu selle ümber palju müüte liikvel on, olen kogenud küll. Tõesti, riik ei maksa vaimulikele palka, vähemalt kogudust teenivatele vaimulikele mitte. Ja suurem osa vaimulikest just kogudusi teenibki.
Riigi palgal on vaid kaitseväe-, vangla- ja politseikaplanid – praegu ühtekokku 14 EELK vaimulikku 130 kogudust teeniva vaimuliku kõrval. Palka maksab koguduse vaimulikule kogudus. See on koguduse ülesanne. Siinkohal võikski teema lõpetada. Aga siiski … Kas ja kuidas kogudused sellega toime tulevad?
Kuna koguduste majanduslikud võimalused on väga erinevad ja et kogudusele on palga määramisel vabad käed jäetud, siis erineb ka vaimulike palk koguduseti suuresti. Ühe soovituse palkadega seoses on kirikuvalitsus siiski andnud. Ja nimelt täiskoormusega kogudust/kogudusi teeniva õpetaja palk peaks olema vähemalt 1,5 Eestis kehtivat miinimumpalka.
2015. aastal on see 585 eurot (bruto). Võrdluseks võiks tuua, et kooliõpetajate kuupalgad algavad 900 eurost. Kui uskuda koguduste statistilisi aruandeid, siis tuleb EELKs 1,5 miinimumpalga maksmisega toime vaid umbes 35 kogudust. Ehk siis teisisõnu, meil on 132 kogudust, kes maksavad vaimulikule alla 1,5 alampalga või ei maksa üldse töötasu.
Ühe näitaja võiks siin veel välja tuua. Vaimulikke, kes saavad kogudusest Eesti keskmist (mis selle aasta I ja II kvartalis jäi 1000 ja 1100 euro vahele) või sellest suuremat palka, on terve kiriku peale vähem kui kümme.
Olukord on tegelikult murettekitav. Võime ühe-kahe käe sõrmedel kokku lugeda kogudusi, kus on palgal mitu vaimulikku. Enamasti on ikka nii, et vaimulikul tuleb oma põhikoguduse kõrval teenida veel vähemalt ühte kogudust, selleks et kõik kogudused teenitud saaksid. See annab küll ka kogudustele võimaluse mitme peale natuke suurema palgasumma kokku saada. Tihti tähendab aga ka mitme koguduse teenimine suuremat koormust kui nn täiskoht. Paljud vaimulikud on sunnitud vaimuliku töö kõrvalt muud tööd tegema. Meil on neidki vaimulikke, kes saavad kogudusetööd teha vaid seetõttu, et neil on mujalt sissetulek olemas.
Ehkki palga maksmine on olnud ja on koguduste ülesanne, on kirikuvalitsus aastaid töötanud selle nimel, et leida vaimulike palkadeks lisaraha. 1997. aastal asutatud ja praegu keskkassa nime kandva fondi eesmärgiks ongi toetada kogudusi vaimulikele palga maksmisel. Keskkassa tulud moodustuvad kiriku üldeelarvest eraldatavast summast ja koguduste makstavast solidaarsusmaksust.
Solidaarsusmaks on seotud liikmeannetustega: 5% liikmeannetusest kannab kogudus keskkassasse. Kirikuvalitsus on otsustanud samuti, et kui kogudused müüvad kinnisvara, siis 10% müügitulust suunatakse keskkassasse. Praegu saab keskkassast igakuist palgatoetust 28 vaimulikku. Toetuse saajate arv võiks olla suurem, aga osa vaimulikest kas ei ole osanud või ei ole soovinud palgatoetust taotleda. Samuti on vaimulikke, kelle palk on vaid veidi suurem 1,5 alampalgast ja kes seetõttu ei kvalifitseeru toetuse saajateks.
Keskkassa ja koguduste koostöös saaks vaimulike miinimumpalga taset tõsta ja palku ühtlustada. Ühelt poolt eeldaks see koguduste suuremat panustamist ja teiselt poolt keskkassa osa suurendamist. Kui aga riigis alampalk liiga kiiresti ja suuresti kasvab, ei pruugi kirik 1,5 miinimumpalgaga sammu pidada. Praegu ei ole veel teada, kas ja kui palju järgmisel aastal alampalk tõuseb, aga peaksime selleks valmis olema.
Kutsun üles uue eelarveaasta eel koguduste juhatusi üle vaatama vaimulike ja teiste koguduse töötajate palkasid. Vaimulikel endil on ebamugav seda teha. See on eluliselt oluline praegu ametis olevate vaimulike jaoks. Aga see on ka kiriku tuleviku seisukohalt määrava tähtsusega.
Kui soovime, et tulevikuski oleks kirikus inimesi nii ühel kui teisel pool altarivõret.

 

 

 

Ülle Keel,
kantsler