Vaimuliku sõjariistadest

Ristikirikus on ikka Sõna tähtsal kohal olnud. Nagu ütleb apostel kirjas heebrealastele (4:12): «Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.»
Kuidas on lood meie, inimeste sõnaga? Olen ise pidanud korduvalt deklareerima, et minu relv on sõna ja ma ei kõhkle seda kasutamast. Mõistku seda siis igaüks, kuidas soovib, sest just nii see mõeldud ongi, ehkki täpne olles ei pruugi see 100% tõele vastata. Heidutamiseks sobib, aga reaalses elus taban ennast teinegi kord mõttelt, et ei taha õli tulle valada. Hoolimata sellest, et teinekord on kange kiusatus, eriti kui tabad kellegi jutus ilmselge vastuoksuse, mille esiletoomisega oponent tema enda võttest pikali oleks. Miks siis mitte?
Mul on meelest läinud ja pole siiani õnnestunud välja selgitada, kust pärineb tsitaat, mida minu ema aeg-ajalt kasutas: sai, kes sai, ükski neist polnud süüta. Kõlab peaaegu kristlikult: patuta pole meist keegi.
Kui apostel võrdleb Jumala sõna kaheterase mõõgaga, siis mina võrdleksin sõna, lihtsalt sõna, pigem kuulipildujaga. Ehk siis mitte Sõna/sõna ennast, vaid viisi, kuidas seda aeg-ajalt kasutatakse. Valangutega. Sai siis, kes sai, nagunii oli milleski süüdi. Olen ise valanguid kasutanud ja ka ise pihta saanud. Ega seda, et midagi on valesti, vist enne märkagi, kui oled ise pihta saanud – nagu öeldakse: see, mis meid ei tapa, teeb meid tugevaks. Või invaliidiks.
Vahetevahel tuleb meelde sõbra jutustus selle kohta, miks ta omal ajal kiriklikku kuuluvust vahetas. Ta oli vaene ja kasvatas üksi väikest last, kelle kõrvalt ei saanud kellast kellani tööl käia. Pühapäeviti kirikus kuulis ta alatasa, kui halb on rikkus ja kuidas ei tohiks pidevalt raha peale mõelda. Lõpuks ta ei jaksanud seda enam kuulata, sest kogu tema elu oli üks suur võitlus ellujäämise eest. Ma ei ütle, et temast sai usuinvaliid. Tema usk oli selleks liiga tugev – usk ja oskus Kiriku taga Jumalat näha.
Tänapäevasema arusaama järgi on lapsega ema siinkohal peaaegu poliitiliselt korrektne näide. Peaaegu seetõttu, et ilmselt on ka tänapäeval neid, kes üksikemad heal meelel kiriku ette häbiposti riputaksid, sest nagunii on nad ise süüdi. Aga noh, kuniks nad toovad ilmale õige nahavärviga lapsi, oleme halastajad ja valime valangutega hukkamiseks kellegi teise. Kellegi ikka leiab, sest süüta pole ju keegi. Vaja leida ainult õige kirjakoht.
Kuidas saada hakkama olukorras, kus probleeme peaks lahendama skalpelliga, aga olemas on ainult kuulipilduja? Ehkki kuulipilduja tundub instrumendina keerulisem, on tööd teha keerulisem skalpelliga. Ei piisa sellest, kui oskad käsitseda instrumenti, ka materjali, mille kallale lähed, tuleb täpselt tunda, muidu võib skalpellgi muutuda tapariistaks. Ja aega peab olema, korraga saab töötada ainult ühe inimesega.
Siinkohal võiks öelda, et tõe peab päevavalgele tooma ja patu peabki halastamatult välja juurima. Aga kes seda hindab, kas mina, kes ma ei suuda lasta päikest paista nii kurjadele kui ka headele, vaid ikka neile, kes millegi poolest mulle meeldivad? Ma ju võin ka oma meeldimiste põhjendamiseks kirjakoha leida, aga kellegi südame meelsust ja kaalutlusi ma hinnata ei suuda.
Töö tahab tegemist. Jumalariigi töö. Mis seal ikka, skalpelli jaoks pole aega ega võimalust – kuulipilduja kaenlasse ja kantslisse (sealhulgas kujundlikult). Saab, kes saab, süüta pole me ükski.

P.S. Muide, kui keegi küsib, mis mu sõbrast saanud on – meil, luteri kirikus, on ta täitsa rahul.

 

 

 

 

Merike Kütt,
vanglate peakaplan