Vaimulike tervis on (ka) kiriku teema

Küsimus, kui terve on luteri kirik, on seotud küsimusega, kui terved on selle kiriku vaimulikud. Tervis on teema, mille võtab tulipunkti eile ja täna, 24.–25. jaanuarini Tartus toimuv EELK vaimulike konverents.

Kui ilmikule ja eriti veel kirikukaugele inimesele võib seostuda vaimulikuameti terviserisk ennekõike alaköetud kirikuhoonega, siis vaimulikuameti kandjad ise hindavad olulisimaks tervist kahjustavaks ohukohaks vaimse tööga seotud survet. Samuti seda, et võimaliku haigestumise korral on tihti raske endale asendajat leida ning mõnigi ametitalitus tuleb läbi viia tervislikus seisundis, mis tegelikult nõuaks koju põdema jäämist. 

Haigus ise on mure

Vaimulike konverentsi juhatuse liige Margit Lail meenutab jõululaupäeva 2020, mil ta enne kahte sellele päevale planeeritud jumalateenistust sai teada, et on koroonapositiivne. „Väga ruttu tuli otsustada, mida teha, ja valitud plaan ellu viia,“ räägib ta ja tunnistab, et kui ka oli kiusatus testi tulemuse teatavakstegemine edasi lükata ja kaks teenistust, kus ta ju otsekokkupuutes kirikulistega ei olnud, ära pidada, siis luiskamine ei ole kunagi tema viisiks. Kuigi vaimulikku asendust polnud operatiivselt küll lihtne leida, oli see siiski teostatav ning pühadeteenistused said Kanepi kirikukihelkonnas siiski korraliselt peetud.

Järva-Madise õpetaja Jane Vain ei ole isiklikult selle murega palju kimpus olnud, aga teab kolleegidelt, et haiguslehte just ei kiputa võtma. „Enamasti on ka asenduse leidmine haigestunud vaimuliku enda mure. See ei peaks nii olema. Vaid haigus ise peaks haigeks jäänud vaimuliku mure olema, mitte see, et kes ja kas saab teda asendada.“ Õp Vain arvab, et kirikul on siin arenguruumi, aga tulemuseks võiks olla reaalsus, kus haigeks jäänud vaimulik peaks vaid teatama oma seisundist ning süsteem tagaks vajaliku asenduse.

Terviseteadlikkus tuli 

Kaheksa lapse ema, EELK aasta vaimulik Margit Lailtunnistab, et terviseteadlikkus tuli ajaga: „Eks ma elasin paljudele vaimulikele tuntud viisil „turbojänesena“ – asju tuli palju ja jooksvalt teha ning teiste inimeste teemad olid üle isiklikust heaolust. Kuigi mul oli juba varem diagnoositud kõrgvererõhulisus, siis teadlikumalt hakkasin sellesse suhtuma alles tervishoiukõrgkoolis õendust õppides. Kui praktikumides üksteisel vererõhku mõõtsime ja kaasõppurid mind kohkumusega vaatasid, sain ühtäkki väga selgelt ning isiklikult aru, et mul on vaja enda tervisesse tõsisemalt suhtuda.“ 

Võru praostkonna abipraost ja Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail kinnitab, et viimastel aastatel ei pea ta paljuks teadlikumalt oma tervise eest hoolitseda. Tegevuskavva kuulub regulaarne füüsiline treening ning näiteks talisuplus on aidanud tal nii füüsiliselt karastuda kui ka energiat koguda. 

Õpetaja Lail teab, et eks vaimuliku ameti osaks on juba olemuslikult teatud terviserisk. „Kui kiirematel aegadel võib maakoguduse vaimulikul olla nädalas viis matust ja iga ärasaatmise juurde kuulub peielaud, millest osavõtmist vaimulikult eeldatakse, siis võib see tähendada igal päeval rasvast praadi, mis hästi tervisliku toidu alla ei taha mahtuda,“ muheleb ta, lisades, et kuigi pastor ei pea ju kõike pakutavast pruukima, siis pahatihti päädib matus siiski raskesti seeditava à la jõulupraega.  

Teesi järgi „Terves kehas terve vaim“ elav õpetaja dr Kaido Soom arvab, et vaimuliku terviseteadlikkus on seotud küsimusega, kuivõrd selgelt teadvustatakse inimese terviklikkust. Et vaim ja ihu on üks ning hoolitsedes vaid ühe poole eest jääb kiduma teine pool. Igal päeval oma füüsise jaoks aega leidev Soom teab veel, et võtmeküsimus on elurõõm: „Paljud probleemid, ka tervisemured, saavad alguse sellest, kui inimene kaotab elurõõmu. Kui vaimulik kaotab elurõõmu, siis see on õnnetus nii temale kui tema kogudusele.“ Vaimulike konverentsi juhatuse liikmena on tal hea meel, et tänavusel vaimulike kokkusaamisel on terviseteema kavas.

Kas tervist kahjustav töö?

Küsimusele, kas vaimuliku amet EELKs on pigem tervist kahjustav või hoidev, ei ole ühest vastust. Seda kinnitavad kõik vaimulikud, kelle poole Eesti Kirik pöördus. Oleneb, kuidas konkreetne vaimulik oma tervisesse ise suhtub.

Õp Jane Vain tuletab meelde, et igale kristlasele on kehtiv käsk pidada hingamispäeva. Kui vaimulik on ametis, kus just pühapäeval on töökoormus suur, siis peab ta leidma nädalas selle päeva, millal hinge tõmmata, millal hingata. „Mina ise pean selle eest vastutama, sest mina ise koostan ja jälgin oma ajakava,“ rõhutab Vain, lisades, et tänapäeva kiire elutempo dikteerib varasemast selgema vajaduse planeerida ka oma vaba aja veetmist ja aega, mis eraldatakse pere ja sõpradega koos olemiseks. Noore vaimulikuna teab ta vanema põlvkonna väidet, et vaimulik puhkab teises ilmas, aga sellise suhtumisega tema meelest kaugele ei jõua.

Palverännakutel käija ning selle tegevuse tutvustajana kinnitab Jane Vain, et heaks võimaluseks oma tervisele – nii füüsilisele kui vaimsele – mõtlemist praktilises võtmes võimaldab palverännak: „Kõnnid pea puhtaks. Saad ennast uuesti laadida. Ja jätkata tasakaalustatult oma ametit, tööd ligimese heaks.“

Liina Raudvassar