Vaimulike talvepäevad Pilistveres

21. jaanuarist 18. veebruarini 1687 toimus Pilistvere pastoraadis nn teine piiblikonverents, omamoodi vaimulike konverents, kuhu oli kokku sõitnud hingekarjaseid ja teoloogiaüliõpilasi mitmelt poolt Eestist ning Riiastki. Need pastorid-keelemehed arutasid toona tuliselt Piibli tõlkimise üle meie maa keelde: näiteks kas tuleks aluseks võtta Martin Lu­theri saksakeelne piiblitõlge või lähtuda algkeeltest; kas kasutada Stahli kirjaviisi või Forseliuse oma ning mis kõige keerulisem, kas trükkida raamat Riias või Tallinnas.
330 aastat hiljem ehk aastal 2017 meenutati neid sündmusi sealsamas Pilistveres, kuhu nüüdseid ametivendi oli Eestimaa eri nurkadest kokku toonud armastus juba harjumuslikuks muutunud talviste kokkusaamiste vastu vaimulike konverentsil.
Käesoleval aastal, mil tähistame saja aasta möödumist EELK kui Eesti vaba rahvakiriku sünnist, peetakse „päris“ vaimulike konverents tavapärase jaanuarikuise kohtumise asemel osana mais toimuvast kirikukongressist, ent grupp vaimulikke õp Jaan Nuga eestvedamisel otsustas siiski ka talviste kohtumiste tava jätkata ning omamoodi „talvepäevadeks“ kokku tulla.
Pärast avapalvust kostitas õp Kristjan Luhamets kokkutulnuid akadeemilise ettekandega 1687. aasta Pilistvere konverentsist ning Eesti luterlike vaimulike haridusest ja päritolust. Erinevate leksikonide omavahelisel võrdlemisel ja pikaajalisel täiendamisel paljude allikate abil on talle selgunud, et reformatsioonist tänaseni on Tartu rahu piiridesse jääval alal luterlike vaimulikena teeninud 2745 inimest.
Tõsi, saadud tulemus ei ole küll lõpuni täpne, sest päris kõigi vaimulike nimed ei ole ajalooallikates säilinud, kuid on siiski parim võimalikest ning kajastab valdavat enamikku eesti luterlikust vaimulikkonnast. Arutelu käigus leiti, et 2750. vaimuliku ordineerimist tuleks kuidagi eriliselt tähistada.
Paljud pastorid on võrsunud perest, mis kirikule andnud mitu vaimulikku. Selles osas on rekord perekond Hörschelmanni käes, kust on pärit lausa 20 hingekarjast.
Vaimulike hulk kirikus on ikka liikunud arvuliselt tõusude ja mõõnadena. Kui ajalugu jätkab enam-vähem samas rütmis kordumist, siis järgmise suurema vaimulikepõlvkonna pastorid ja praostid on praegu just kooli minemas või algkoolis õppimas. (Vt ka Kristjan Luhametsa artiklit “Tähelepanu, valmis olla … 2040!”, EK 13.01.2016.) Mõni ime siis, et Jumal just viimastel aastatel nii mitmetel kristlikel koolidel Eestis tärgata on lasknud!
Pärast õhtusööki järgnes arutelu EELK sisekommunikatsiooni tugevuste ja kitsaskohtade ning infotehnoloogiliste arenguvõimaluste üle. Osalejad tõid välja mitmeid ettepanekuid, mis kindlasti ka kiriku juhtkonna ette jõuavad.
Õhtusel armulauateenistusel jutlustas õp Tanel Ots patu tõttu Jumala eest peituvast inimesest, kelle pattu Kristus ometi ära tahab kanda. Seejärel suunduti kauaaegse Pilistvere õpetaja Vello Salumi hauale, et seal küünal süüdata ja palveks seisatada. Osaduslik koosviibimine jätkus pastoraadi saunas kuni varaste hommikutundideni.
Ka pärast koju naasmist osalenute vahel peetud kirjavahetuses tõdeti, et niisugused informaalsed kokkusaamised on vajalikud ja innustavad ning seda tava tuleb jätkata.
Toomas Nigola