Vaim, oim ja võim

Sõna «oim» kasutame me igapäevaselt väga harva. Minule jäi sõna «oim» meelde George Orwelli romaanist «1984», kus üks autori poolt kasutatud olulistest mõistetest double-think (otsetõlge oleks «topeltmõtlemine») oli eestindatud mõistega «kaksisoim». Toona jõudsin arusaamisele sellise eestinduse tähendusest alles ingliskeelse algteksti abiga.

Vaimu ja võimu suhete puhul võiks rääkida mitte kahest, vaid vähemalt kolmest osapoolest. Lisaksin vaimule ja võimule juurde oimu, millega viitan neile, kelle elutegevuse ja maailma mõtestamise viis lähtub mõtlemisest ja mõistusest («oim» kui taip, aru). Selles, kes esindab võimu, oleme ilmselt kõik üsna ühel meelel. Võimu teostavad kõikvõimalikud poliitilise võimu kandjad alates riigijuhtidest ja riigikogulastest kuni teatud riigi-palgalisteni (nt politseinikud) välja. Nii näitab meile riigikogu või kohalike volikogude valimistel kandideerimine (isegi erakonna nimekirja tagumises otsas), et inimene läheb poliitikasse, seob ennast võimu ja kõige sellega kaasnevaga.

Vaimu osas aga üksmeel puudub. Kord räägitakse mingisugusest kummalisest Tartu vaimust, mida on palju kergem määratleda selle põhjal, mida ta ei ole (Tartu vaim on kõik see, mis ei ole Tallinn), kui rääkida sellest, milles Tartu vaim tegelikult seisneb. Vaimu võivad vastavalt vajadusele esindada nii haritlased, erinevad kultuuri- ja loomeinimesed kui ka kirikud ja kristlased.

Leian, et pilt läheb palju selgemaks, kui vaimust eristada oim (ehk haritlased ja teadlased). Kogu läänemaailma ajaloos, ja kuni tänase Eestini välja, võib ju eristada nii teaduse ja religiooni (praegu on kuumimaks teemaks ilmselt religiooniõpetuse koht riiklikus õppekavas), teaduse ja poliitika (küsimus haritlaste kaasamisest poliitikakujundamise protsessi) kui ka religiooni ja poliitika (riigi ja kiriku suhted) suhteid. Kõik mainitud suhteliigid võivad väljenduda koostöös, konfliktis või ühe allutamises teisele.

Elu on näidanud, et kõigi kolme vahel toimub teatud konkurents – teadlased kipuvad arvama, et just nende töö on kõige olulisem (ühiskonna ja inimelu edasiviimine eeldab asjade õiget mõistmist, mistõttu poliitika peaks järgima teadlaste ekspertiisi ning ka tõde religiooni kohta tuleneb just teaduslikest uurimustest); poliitilise võimu kandjad võivad leida, et praktika on olulisem mistahes paberi määrimisest ja metafüüsikast ning lõpuks loeb vaid see, mis on võimalik reaalsete inimeste reaalses maailmas; vaimu-inimestel omakorda on kalduvus mõelda, et just nemad on kõige lähemal viimsele tõele inimelu ja ühiskonna olemusest ja mõttest.

Inimese ihu aga lakkab toimimast niipea, kui üks eluks vajalikest osadest temas enam ei toimi. Ning ajul või kopsudel on väga raske teha oma tähtsat tööd edasi juhul, kui süda enam verd ei pumpa. Samamoodi on inimühiskonna jaoks tervikuna üliolulised nii oim, vaim kui võim. Ükski neist kolmest ei saa hakkama ilma teisteta, ehkki nad tihti seda ise ei tea.

Alar Kilp