Vaim, kes avab Jumala kingituse

 Apostel Paulus ütleb täna, kui keskendume Püha Vaimu tulekule nelipühapäeval, et Vaim annab teada, mida Jumal armust kingib. Ilma Püha Vaimuta jääb see teadmine saamata, see kingitus avamata. Maailm pakub samuti kingitusi. Ainult et selliseid, mida ajahammas, koi ja rooste rikuvad ning vargad himustavad. Maailm seob oma tühja-tähja, odavate, säravate, kaduvate ja varem või hiljem tülgastavate ahvatlustega inimese mõtted ja meeled kinni. Reeglina tahab ta midagi ka vastutasuks saada – olgu siis aega või raha. Nõnda ei suuda ega oskagi inimene enam millestki muust mõelda kui vaid sellest samast maailmast. Me ümber toimub otsekui pidev ilutulestik, mis kinnistab inimeste pilgud küll säravasse taevasse, aga kui tuled kustuvad ja tuhaks pudenevad, jääb järele tühjus. 

Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib. Seda me siis ka räägime mitte inimtarkuse õpetatud sõnadega, vaid Vaimu õpetatud sõnadega, võrreldes vaimseid asju vaimsetega. Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt. Kuid vaimne inimene mõistab kõike, ent teda ennast ei suuda mõista keegi. Sest kes on tundnud Issanda meelt, kes võib teda juhatada? Aga meil on Kristuse meel.

1Kr 2:12–16

Apostel Paulus ütleb täna, kui keskendume Püha Vaimu tulekule nelipühapäeval, et Vaim annab teada, mida Jumal armust kingib. Ilma Püha Vaimuta jääb see teadmine saamata, see kingitus avamata. Maailm pakub samuti kingitusi. Ainult et selliseid, mida ajahammas, koi ja rooste rikuvad ning vargad himustavad. Maailm seob oma tühja-tähja, odavate, säravate, kaduvate ja varem või hiljem tülgastavate ahvatlustega inimese mõtted ja meeled kinni. Reeglina tahab ta midagi ka vastutasuks saada – olgu siis aega või raha. Nõnda ei suuda ega oskagi inimene enam millestki muust mõelda kui vaid sellest samast maailmast. Me ümber toimub otsekui pidev ilutulestik, mis kinnistab inimeste pilgud küll säravasse taevasse, aga kui tuled kustuvad ja tuhaks pudenevad, jääb järele tühjus.

Nüüd ütleb Paulus, et me ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast. Sõna, mida siin tekstis algkeeles vaimu kohta kasutatakse on pneuma. Sama sõna on kasutatud Johannese evangeeliumi kirjakohas, kus öeldakse: Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama (Jh 4:24). Seesama Vaim, kes on Jumalast ja kes on Jumal, tuleb kristlase ellu. Ta tahab meid muuta vastuvõtlikuks Jumala mõtetele, plaanidele ning nägemusele nii iga üksiku inimese kui kogu kiriku elus.

Me oleme Vaimu saanud, st et meie oleme vastuvõtja pool. Meie oleme need, kes võivad (ja võivad ka mitte) lasta Jumala Vaimul tulla enda ellu. Jeesus on varem tõotanud: kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb (Jh 16:13). Kui me suudame end lahti kiskuda argielu küljest, avada ennast mõtlema Jumalale, kui Tema annab meile oma Vaimu, siis avanevad me ees hoopis laiemad perspektiivid kui maailma-inimestena unistada oskaksime. Me saame avada Jumala kingituse.

Püha Vaimu vastu võtnud inimene, vaimne inimene, saab astuda Jumala saladuste maailma. Ta kõnnib oma kahel jalal küll sama maakamarat mööda, kus nn maised inimesedki, aga ta tunnetab midagi, mis neile jääb tunnetamatuks. Tunnetuse küsimus see ongi. Vaimulik inimene ei saa tõestada Jumala olemasolu maisele inimesele ega maine inimene temale vastupidist. Maine inimene lihtsalt ei suuda mõista vaimseid asju ja peab neid narruseks.

«Vaimne inimene mõistab kõike, ent teda ennast ei suuda mõista keegi,» ütleb Paulus kaunilt. Seega tunnistab ta tõsiasja, et siin maailmas jääb vaimne inimene alati üksi. Inimesi on küll ümberringi, aga kõige sügavamatesse südamesoppidesse teised inimesed ei pääse. Seal oled vaid sina ja Jumal.

Viimaks ütleb Paulus, et meil on Kristuse meel. Püha Vaim ja Kristuse meel on sama mündi kaks poolt. Võiks öelda ka, et Püha Vaim aitab meil mõista, milline on Kristuse meel. See aitab meil Kristuse eeskujul oma risti kanda, alustatud teed mööda lõpuni minna. Jumala tundmaõppimine on elukestev protsess. Vaimne ja maine inimene meie endi sees peavad pidevat võitlust. Kord annab narrus tarkusele maad, siis jälle vastupidi. Oluline on, et me saame aru, kumb parasjagu juhib.

Mare Palgi,

Kose koguduse õpetaja