Vaim genereerib sarmikaid üllatusi

Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo õppejõud Marju Lepajõe saab 28. oktoobril viiekümneaastaseks.

Tema patroloogiaseminarid on ühtlasi erikursused tõlketeooriast ja samal ajal õhtumaa kultuuri juurtest. Eesti filoloogina Tartu ülikooli lõpetanud, teadusmagistri dissertatsiooni vanade keelte ja raamatute tundjana Peterburis kaitsnud, liigub tema huvide lai rakurss kristluse esimese sajandi kõrbeisade vaimsusest tänapäeva Eesti ajaleheni Sirp.
«Olen alates 1977. aastast Sirbi kaanest kaaneni lugeja, eriti hea on esseistika. Sirpi pidevalt lugedes on kerge aimata, kuhu meie kultuurielu areneb,» ütleb ta mõnuga.

Miks köidab sind Euagrios ja munklus?
Sattusin Euagriosele juhuslikult, otsides paarkümmend aastat tagasi Belgias Leuveni ülikooli raamatukogus vara­kristlikku teksti, mis ei paneks üliõpilastel pead valutama. Nad kurtsid seniseid patristika praktikumis loetud tekste liiga raskeiks ja ainuüksi kreeka teksti nägemine oli pannud pea valutama ja teinud raskemeelseks.
Euagriose «Praktik» haaras kohe oma selge ja süstemaatilise teesivormis ülesehitusega – see ei tohiks pead valutama panna.
Euagriose ja munkluse juures köidab pikk mõtlemine ja napp ütlemine. Tõesti, sellist tulemust on mõtet kõigepealt 1100 aastat käsitsi ümber kirjutada ja pärast veel 500 aastat trükkida ja trükkida. Otseselt Euagriose mõju on ühtviisi tuntav tänapäevani nii ida kui lääne kristlikus teoloogias.
Munklus oma napisõnalisuses on olnud teoloogia ajaloos kõige viljakam keskkond teoloogiale, periooditi isegi ainus, kuigi kahtlemata on kloostrist lahkunud väljapaistvaid teolooge. Inimese ees on ju kogu aeg see dilemma, kas elada teoelu (vita activa) või mõtluselu (vita contemplativa).
Aristoteles sõnastas selle eriti selgesti, aga munklus oma kolme põhivormiga (anahoreetlik-poolanahoreetlik-koinobiitlik) näitab vastusevõimalusi reaalses elus. Lisaks on monastiline psühholoogia teedrajav, kuigi toetub osaliselt stoa traditsioonidele. Monastiline eneseanalüüs on niivõrd põhjalik, süstemaatiline ja nüansseeritud, et meie kaasaeg oma akadeemilise psühholoogiateadusega ei suuda sellega võistelda.
Huvi Euagriose juures muutub kogu aeg, mis näitabki, et tegemist on suure mõtlejaga. Algul köitis selge vorm ja läbimõeldus, suutlikkus kirjeldada kristlase elu Jumala nime liigselt pruukimata, seejärel osavus, millega Euagrios seob ennast antiigi süstemaatika ja haridustraditsiooniga, nii et tema tööd võiks käsitleda ühe antiikaja õppetekstina; praegu see, kui palju ta kasutab stoa meetodit. Euagriose tõlked on köitvad. Süüria tõlkijad on lisanud vahele oma mõttevälgatusi. «Siga ei saa puu otsa ronida tähti vaatama, aga inimene saab ja seepärast ta peab seda tegema» – ja nii hakkas see edasi kanduma juba Euagriose ütlusena.

Mis on praegu oluline eesti varasema kirjasõna juures?
Eesti filoloogiat õppides tegi mind loengutes rahutuks teatav ebakõla eesti kirjanduse ja eesti keeleteaduse sünni õpetamisel. Nii esimesi luuletusi kui grammatikaid käsitleti erakordse respektiga, kuid mõtestamata, justkui need oleksid mingi obskuurne raskestiloetav, isegi sibülliline ilmutus, mis küll on olemas, aga millel puudub mõtestatud sisu. Ja selline peab siis olema meie kirjakultuuri algus!
Loodan, et praegustele üliõpilastele ei tundu see periood enam obskuursena. Siis sündis ju ilus uus hõrk taim – eesti kirjakultuur, mille nautimisest ja uurimisest ei saa iial küll. Praegu on XVII sajandi uurijaid juba nii palju ja nii kõrgel tasemel, et saaks teha suurepärase Eesti hilishumanismi uuringute instituudi tugeva interdistsiplinaarsusega (vähemalt neljakorruselise), mis päris kindlasti tooks Eesti teadusele rahvusvahelist kuulsust ja au.
Sama uurimistempot peaks jätkama vähemalt 50 aastat, materjali on küllaga. Meil on küll geneetika- jmt instituudid, mis uurivad inimese füüsilist keha, aga vaimne genees ei ole sellest mingil moel vähemoluline. Minu enda jaoks on see isegi olulisem, sest füüsiline keha hävib niikuinii, aga inimese mõte ei hävi ja see tuleb panna vilja kandma.
Juune Holvandus