Vaikse ookeani äärest Emajõe kaldale
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 10. august 2005 Nr 32 /
Maailm jääb päev-päevalt tillemaks, ei leidu naljalt punkti, mida keegi eestlastest rännusihiks või tutvusringist elupaigaks pole võtnud.
Maailm jääb päev-päevalt tillemaks, ei leidu naljalt punkti, mida keegi eestlastest rännusihiks või tutvusringist elupaigaks pole võtnud.
Nii rapsisin minagi Vana Maailma tolmu kolmeks aastaks jalgelt, et Ameerika läänekaldal kanda kinnitada ja ringi vaadata. Täpsuse huvides olgu märgit, et nimetatud perioodil ei käinud ma tööl, olin n-ö abikaasa ülalpeetav, oma olemasolu õigustasin meie väikese poja eest hoolitsemisega.
Aga tegevusetuse või igavuse üle ma ei kurtnud. Esiteks teab iga lapsevanem, et ka lapsega kodus olemine on töö, ehkki selle eest palka ei maksta. Ja teiseks – lõpuks ometi oli aega lugeda, mida lustis, imetella maailmakuulsaid paiku, kuhu hing ammu igatsenud, kohtuda põnevate elusaatustega inimestega ning lihtsalt süüvida endasse. Meeles Koguja sõnad, et igaks tegevuseks on aeg antud, nautisin oma Ameerika-aastaid, et veel suurema rahuloluga suviharjal isade maale naasta. Ring, just parajalt pikk, sai ümber – olen tagasi Eesti Kirikus, kuigi pole kunagi olnud ära Eesti kirikust.
Maamärk erinevate kultuuride piiril
Pere keskel naljatasime, et oleme Ameerikas kulda otsimas, et kui hästi läheb, saame rikkaks, ja kui ei näkka, ei saa. Kõigile on ju teada, et Kalifornia oli üle-eelmisel sajandil suur kullaotsijate tallermaa ja just San Francisco, kus me elasime, selle liikumise «pealinn».
Veel kutsutakse linna liberaalsuse kantsiks. 1960ndatel kogunesid siia üle Ameerika tuhanded lillelapsed, et nautida piiranguteta boheemlaslikku elustiili. Hipide kunagine meka, Height Ashbury elurajoon, oli meie korterist lühikese jalutuskäigu kaugusel, ka tänapäeval võib seal nautida «karvaste ja suleliste» seltskonda.
Seda püha Franciscuse linna on nimetatud, ja minu meelest põhjendatult, Ühendriikide omapärasemaks. Linna sümboliks on 2,7 km pikkune Kuldvärava sild, maalilist vaadet pakub ka 7 km pikkune kahekorruseline Lahesild.
Pühakodasid kui seeni
Loomulikult saavad rahuldatud iga etnilise rühma usulised vajadused, pühakodasid jagub igale tänavalõigule. Telefoniraamatust vastava märksõna alt võib leida kõikmõeldavad usurühmad ning nende kooskäimise kodasid, alustades massiivsetest katoliku katedraalidest kuni pisikeste buda templiteni.
Religioonide paljusus avaldub ka igapäevaelus. Ülestõusmispüha laupäeval lapsega mänguväljakul olles, kui meie ümber kepslesid šokolaadimune pakkuvad «lihavõttejänesed», sattusin näiteks jutule ühe moslemi emaga, kellega mõistagi ei vahetanud pühadesoove.
Koguka juudi kogukonna usupühad ei jää pelgalt sünagoogi seinte vahele, vaid on teistelegi aimatavad kaubanduskeskustes vastavate erimüükidega, sealsamas on alati osakond košer (religioosselt puhas, puutumatu) kaubaga. Mul on olnud juhus valida kingitus tuttavale juuditüdrukule tema esimeseks hanukkaks (templipühitsuse püha).
Mõtiskledes religioonide tähendusest tänapäeva sekulariseerunud maailmas, tajusin, et maailm jääb aina väiksemaks ja erinevate kultuuride kokkupuude on igapäevane. Aga samas on vahe religioonide vahel olemas ning seda ei maksakski lõhkuda, peaks hoopis hoidma sallivust teisitimõtleja vastu.
Jumalasõna eesti keeles
Märksõnad Eesti, eesti keel, eestlus omandavad võõrsil olles uue tähendusvarjundi, küllap nõustuvad sellega kõik, kel sama saatus. Ma ei ole eales varem tajunud võimsamat hingeliigutust kodumaa pärast palvetades kui San Francisco eesti koguduses, kus iga kuu kolmandal pühapäeval toimub emakeelne jumalateenistus ja lauldakse «Hoia, Jumal, Eestit»…
Koguduse liikmed rõhutasid ikka, et see ei ole ainult kirik, vaid ka klubi, seltskondliku kooskäimise koht. Kolme aastaga elasin selle koguduse ellu sisse, tundsin rõõmu kooskäimistest ja iga inimesega jutuajamisest, sain endale rida vaimustavaid tuttavaid.
Kolm aastat on piisav aeg uude keskkonda sisseelamiseks. Isegi väikese hirmuga tajusin, et hakkan «juurduma»: linnapilt muutus koduseks, tutvuskond piisavaks. Sestap oligi ülim aeg lennukile astuda ja Eestisse sõita.
Liina Raudvassar