Väikerahva haavatavus

Pea iga nädal toob mõnest maailma nurgast ärevust tekitavaid uudiseid. Jätkuvad ju sõjad Lähis-Idas ning endiselt on aktuaalne Põhja-Koreast lähtuv oht. Septembri alguses on aga avalikkuse tähelepanu fookusesse tõusnud Myanmaris ehk Birmas toimuv.
Kahe aasta eest, kui sealsed valimised võitis mäekõrguselt Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi juhitud demokraatlik opositsioon, valitsesid maailma meedias optimistlikud meeleolud. Arvati, et sõjaväelise diktatuuri ajal palju kannatanud maad ootab nii poliitilises kui majanduslikus mõttes helgem tulevik.
Nüüd on Birma uudised taas jõudnud ajalehtede esikülgedele, kuid seda seoses muslimitest rohingja vähemusrahvuse tagakiusamisega, mis mõnede vaatlejate arvates on omandamas etnilise puhastuse mõõtmeid. Võimud tõstavad esile küll rohingja mässuliste väidetavaid hirmutegusid ja kinnitavad end võitlevat terrorismi vastu. Kuid pealtnägijate kirjeldused ei jäta kahtlust, et Birma sõjaväe karistusoperatsioonide eest pagevad naaberriikidesse peaasjalikult rahulikud elanikud. Paljud põgenikud on haavatud, räägitakse külade mahapõletamisest, tapmistest ja vägistamistest.
Maailm avaldab kaastunnet ja pahameelt. Lisaks inimõiguslastele võtavad eriti häälekalt sõna muslimitest enamusega naaberriikide poliitikud. Pole aga ette näha, et kõik see kodust minema aetud põgenike saatusesse pööret tuua võiks. Nagu varasemad sündmused Süürias, Ida-Ukrainas ja mitmel pool mujalgi näidanud on, pole rohingjadel nimelt põhjust panna suuri lootusi rahvusvahelise kogukonna sekkumisele. Erinevalt mõnest teisest väikerahvast ei saa nad kuigivõrd arvestada ka mõjukate suurriikide toetusega.
Mõtted lähevad Eesti saatusele Teise maailmasõja ajal ja järel. Küllap mõjuksid eestlaste püüded maailmale oma minevikukannatustest rääkida veenvamalt, kui me pööraksime rohkem tähelepanu ka nendele inimsusevastastele kuritegudele, mida tänapäeval korda saadetakse.
Rain Soosaar