Vaid usk veenab

Lk 16:19–31
Tänane jutlusetekst räägib sellest, kuidas paiseid täis mees rikka mehe värava ees lamas ja abi ning almuseid lootis. Kuid too ei pannud teda tähele. Seda stseeni on sageli kujutatud keskaegsetel maalidel.
Rikka palee, suur ja ilusa aiaga, selle ees lamab väike kogu, keda lakuvad koerad. Majaisand vaatab aknast välja ja pöörab pea ära. Teenrid sulgevad ukse. Lõpuks surevad mõlemad – elu on kord niisugune.
Vaene istub Aabrahami süles, rikas kannatab põrgupiinu. Nüüd on tema abi ja leevenduse paluja. Ainult piisake vett. Vastus on eitav. «Sa oled juba küllalt saanud, nüüd on Laatsaruse kord.» Aabraham ei ütle: «Sellepärast, et sa Laatsarust ei aidanud, ei aita tema sind ka!»
Me kuuleme seda nii, sest just nii me kuulda tahame. Aga seda ei öelda nii. «Meid lahutab nii palju!» ütleb Aabraham, nagu maises elus, nii ka nüüd. Rikas saab sellest õigesti aru. Teispoolsus on siinpoolsusega seotud. Tema jaoks on liiga hilja, aga tal on perekond, talle lähedased inimesed.
Ta tahab, et nemad ei peaks sama saatust kannatama – ja ta tunneb oma vendi hästi. Ta ütleb Aabrahamile: «Aita vähemalt neidki! Saada Laatsarus tagasi, et ta hoiataks mu vendi!» Jälle viga, jälle lükkab Aabraham ta tagasi.
«Pole midagi, mida su vennad ei teaks või teadma peaksid. Peale selle pole enam midagi öelda.» – «Jah, aga,» vaidleb rikas kangekaelselt, «kui surnu elavaks saab, siis ei jää kellelgi midagi muud üle kui uskuda ja õigesti käituda.» – «Ei,» ütleb Aabraham, «seda, kes ei usu, kes pole teele asunud, ei suuda ka see veenda.»
Rikas ei lase ennast nõustada. Ta ei taha näha seda, mida näeb, ta ei taha mõista. Elades oli ta Laatsarusest mööda vaadanud. Ja nüüd ei taha ta näha ilmselget: Moosest, Prohveteid ja Seadust, mis on määratud kõigile täitmiseks. Jah, aga…
Psühholoogid ütlevad, et nende praktikas tähendab «Jah, aga» ei-d. Olen sama ka enda puhul täheldanud. Mõne asja puhul kuulen küll häid argumente ja tean, kuidas oleks parem käituda. Aga lähen kergema vastupanu teed ja hakkan vaidlema «Jah, aga» ja see tähendab: ma ei taha uskuda, ma ei taha näha, ma ei taha teada.
Selle Laatsaruse loo puhul on väga hämmastavaks keel. Selles pole midagi üleolevat ega moraalitsevat, midagi ületrumpavat. Üksnes kirjeldatakse asjade kulgu, kuid ei anta hinnanguid. Siin ei anta seadust: kui sa oma elus ei halasta, siis läheb sul halvasti. Aga ka vaestele ei tõotata õnne: kui sa maa peal kannatad, siis saad taevas õnnelikuks. Siin ei kutsuta üles märterlusele.
Ei saa ka üldistada, et ühele kehtiv kehtib kõigile. Siin ei kirjeldata, et elu pärast surma on põrgus nii ja taevas naa, ja me ei pea siinkohal mõtisklema, kus me kord ise oleme. See pole selle loo teema. See lugu kirjeldab kiusatust, elu ja suhteid.
See lugu on inimlikust kiusatusest: mida ma ei saa näha, katsuda, tõestada, seda ei saa ma ka uskuda. «Jah, aga…» «Usuksin küll, aga kuidas.» Kui sageli kuulen selliseid sõnu! Inimesed, kes peavad end kaasaegseks, harituks, moodsaks, arvavad, et kristlik usk tähendab tagasipöördumist keskaega, kuna usku ei saa kuidagi tõestada! Ükski tõend ei suudaks inimesi veenda. (Jeesus, kes seda lugu jutustas, tundis inimesi hästi!) Mittetahtmise vastu tõendid ei aita, mittesaamine on lihtlabane ettekääne.
Nõnda on Laatsaruse lugu ka meie elu lugu. Me ei ole rikka mehe ega Laatsaruse rollis. Oleme kord üks, kord teine. Me ei näe silme ees olevat ja läheme mööda – lamame ukse ees ja loodame, et keegi meid sisse laseb või vähemalt hea sõna ütleb. Nõuame üheseid tõendeid, muidu me ei usu – loodame pääseda Aabrahami sülle. Oleme kord ühel, kord teisel pool. See on meie elu lugu.
See lugu räägib ka suhetest. Jeesus räägib selle neile, kes ennast õigeksmõistvalt läbi elu lähevad, kellele piisab iseendast. Neid inimesi pole palju, aga aeg-ajalt kuulume nende hulka. Oleme loodud teistega suhtlema. Halastaja samaarlase lugu püstitab küsimuse, kelle ligimene olen mina, mitte – kes on minu ligimene. Nii küsib see, kes ei taha näha, vaid üksnes küsida. Küsimused võivad silmad sulgeda.
Kelle ligimene olen mina?
Rikas ja Laatsarus vajavad üksteist. Meie elu on loodud suheteks teistega. Ainult nii oleme Jumala-näolised. Me pole maailmas üksi, saame anda ja võtta, oleme vaesed ja rikkad ühtaegu. Rikkus ja vaesus pole väärtused omaette, vaid on olukorrad, mis kohustavad andma ja võtma.
Mooses ja prohvetid räägivad suhetest, õnnestunud elust ja et keegi ei saa elada ainult iseendale. Me elame suhetes. Ka elamata suhe on suhe – Jumala ja teiste inimestega, õnnestunud või ebaõnnestunud suhe. Ja seda ei saa tõestada ka siis, kui surnud elavaks saavad, suhet saab ainult elada.
Seda õpetab Laatsaruse lugu: minu elu tähendab suhteid, õnnestumist ja ebaõnnestumist, surma ja elu. Aamen.
Merike Schümers-Paas, E.E.L.K. Saksamaa praostkonna praosti kt