Vaid üheskoos oleme tugevad

Sahvririiulilt ei vaata enam vastu moosi- ja supipurgid, mis aasta tagasi said sinna ärevuses ritta laotud. Sügavkülmas pole enam poeriiulilt kiiruga kaasa haaratud külmutatud pihve. Mäletan, et olin õnnelik, kui sain kauplusest veel viimase paki. See on möödanik ja pole ka. Adun, et tegelikult on nüüd kätte jõudnud aeg, mida aasta tagasi ette kujutasime. Jah, tõsi, oleme juba väsinud piirangutest. Teisalt võime öelda, et meil on seljataga aasta jagu kogemust. Olen kogenud, et kõik, mis elu meile toob, on Jumalat uskudes meile kasuks.

See aasta on meid õpetanud olema paindlikud ja pidevalt otsima lahendusi, et jätkata oma tööd. Juba jõulude ajal kuulsin, et üks kogudus pidas jumalateenistuse õues. Seoses uute kehtestatud piirangutega on Tartu Maarja kogudus võtnud nõuks pidada jumalateenistusi kogudusemaja hoovis. Iga päevaga lähenev kevad loob selleks ka võimaluse ja nii saab reegleid täites hoolt kanda ka oma vaimse tervise eest. Taoline lahendus võib maakogudustele isegi tervitatav olla – teame ju küll, et õues on praegu juba soojem kui külma õhkuvas pühakojas.

Leian, et kõige olulisem ongi inimeste vaimne tervis, et säiliks tasakaal, elujõud ja usk. Keeldude ja igapäevaste nakatumisteadete kõrvale ootan juba tükk aega midagi, mis meid ühte liidaks ja tekitaks kõigis soovi kehtestatud reeglitest kinni pidada. Olgu siis dokumentaalfilme, laule või soovitusi, mida meeleolu hoidmiseks järgida – televiisorit tohib ju vaadata ja eks me põhiliselt seda teegi. Kogunesime kord Hirveparki ja laulukaare alla oma tugevust näitama. Praegu saame vaid üheskoos oma vaimu tugevana hoides ja kehtestatud piiranguid järgides viiruse seljatada.

Rita Puidet