Vaid hetke kestab suvi

Nende sõnadega algavat koraali (KLPR 396) olen tänavusel kaunil suvel endalegi üllatusena päris sageli jumalateenistustel ja talitustel kasutanud. On ju soe ja päikeseküllane suvi meie laiuskraadil alati nagu kingitus, samas kui kõiki teisi aastaaegu võtame peaaegu paratamatusena. Eks laulikki peab silmas meie põhjamaist suve, kus linnulaul kajab ainult hetke ning lilleilu ja -lõhnagi jätkub vaid silmapilguks.
Olen sageli mõelnud, et me peaksime siin Eestimaal olema tegelikult õnnelikud, et meil on olemas kõik neli selgelt eristatavat aastaaega. Pool aastat Vaikse ookeani äärses Vancouveris elades üllatas meid abikaasaga kõige enam see, et isegi sellises põhjala riigis nagu Kanada, kus suurem osa territooriumist on lausa polaarala, leidub kohti, kus tali võib taeva jäädagi.
Kui linna kohal kõrguvates mägedes saab aktiivselt talispordiga tegelda oktoobrist kuni maini, siis all-linnas nägime lund ainult ühel päeval enne jõule. Ja see ei olnud sellel talvel sugugi erand, vaid pigem reegel. Valdavalt hall ja vihmarohke sügis läks Vancouveris kuidagi märkamatult üle kevadeks. Lumikellukesi nägime seal õitsemas juba jaanuari lõpus ning esimesi kirsiõisi puudel kuu aega hiljem Eesti Vabariigi aastapäeva paiku.
Eriti kontrastse kogemuse saime ülestõusmispühal, 31. märtsil, kui ookeanilahe äärne rand oli 18 soojakraadi tõttu juba päevitajatest tulvil ning teised sõitsid samal ajal pikki pühi ära kasutades paksudes suusakombinesoonides mägedesse talvemõnusid nautima.
Lisaks lühikesele põhjamaisele suvele räägib see ilus kirikulaul pigem meie kiiresti mööduvast elusuvest, kus «vaid hetke teekond kestab ning kõlab siin mu laul ja ruttu õhtu jõuab ka päeval pikemal».
Ma ei tea, kas põhjuseks on ilus loodus, hea kliima, ideaalne tervishoiukorraldus või veel midagi, aga nii elurõõmsaid ja vitaalseid kõrgesse ikka jõudnud eestlastest vanaprouasid ja -härrasid nagu Vancouveris, pole ma kusagil mujal kohanud. Nad on säilitanud kaugel kodumaast väga hea eesti keele, on huvitatud Eesti elust ning tänu internetile üllatavalt hästi kursis siinsete päevapoliitiliste sündmustega. Ka Eesti Kirikut loetakse huviga ja antakse ajalehte üksteisele edasi. Nad on inimesed, kes julgevad rõõmuga tunnistada: «Kõik eilne on kui uni, ei homset tunne ma. Kui taevast Isa tunnen, võin ikka tänada.»
Just seda südamest lähtuvat ning ennast ja teisi õnnelikuks tegevat tänulikkust Jumala erilise hoidmise ja juhtimise eest nägime väga paljude sealsete kaasmaalaste juures. Ilmselt pole juhus, et erinevalt kõigist teistest suurematest eestlaste väljarännu paikadest ehitasid just Vancouveri eestlased omal ajal sellesse linna kolm kirikut, millest kahes tegutsevad eesti kogudused siiani.
Kohtasime seal rahvuskaaslasi, kellel olid seljataga pikad ja põnevad elurännakud. Osa oli enne Kanadasse tulekut mõnda aega elanud Austraalias. Nad rääkisid, kuidas kõige raskem oli kängurumaal ära harjuda südasuviste jõuludega. Näiteks täiesti võimatu oli jõulukuusele küünlaid põlema panna, sest suvises leitsakus need sulasid lihtsalt kohe ära.
See pani mõtlema, et me inimestena peame sageli oleme nagu kergesti kohanduvad rändlinnud. Me ei saa looduses omatahtsi midagi muuta, talve ja suve ära vahetada või ühte teise arvel pikendada. Ometi võime igaüks oma lühikese elusuve, kus me Vana Testamendi lauliku sõnul õitseme nagu õiekesed väljal, pikemaks ja sisukamaks muutmisele paljuski ise kaasa aidata. Just sellist siirast usku, et «kõik töö- ja puhkepäevad nii elan Tema väes» ning veendumust «ja tean: mu rõõmud, vaevad on minu Looja käes» kogesime Kanadas oldud ajal pea igal sammul.
Eks suvepuhkuse järgne Eesti Kiriku värske number on samuti märk sellest, et suvi ei ole igavene. Osakem siis nii järelejäänud kalendri- kui ka meile veel kingitud elusuvest täit rõõmu tunda ning uskugem, et «ikka kindel käia on lapsel Isaga».

 

 

 

 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees