Vähem poliitikat!

Nelipüha tähistamisel tõstetakse ikka esile kristlaste ühtsuse teema. Ilusaks tavaks on saanud sel puhul korraldada oikumeenilisi jumalateenistusi. Ent näib, et konfessioonidevahelistest erimeelsustest märksa rohkem lõhuvad kristlastevahelist osadust tänapäeval ühiskondlikud ja poliitilised küsimused.
Kirikuinimeste seaski on ju neid, kes oma poliitilisi vaateid kirglikult kuulutavad – kui mitte kantslist, siis vähemalt kirikukohvi ajal või muidugi internetis. Mõnikord antakse mõista, et oma arusaamu peetakse ainumõeldavalt kristlikeks. On heidutav, et kaaskristlastega suheldes kipub mõte minema sellele, kas meie arusaamad näiteks parteiliste eelistuste või kooseluseaduse küsimuses ikka ühtivad. Ja kui mitte, siis kas vestluspartner aktsepteerib minu veendumuste erinemist. Viimastel nädalatel on lahkhelisid külvavate teemade hulka lisandunud pagulaste Eestisse vastuvõtmise küsimus.
Jääb küll üle loota, et sisseränne Eestisse ei kujune massiliseks, ent see sõltub pigem rahvusvahelisest olukorrast kui meie valitsuse otsustest. Kui ei suudeta lahendada probleeme, mis inimesi kodumaalt põgenema sunnivad, ei jää ka meil muud üle kui jõukohaselt pagulaste vastuvõtmises osaleda. Alternatiiviks oleks ju külmalt pealt vaadata nende virelemist ja hukkumist. Meenutagem ka, et põgenike seas on meie endi usukaaslasi Lähis-Idast.
Meedias räägitakse sisserändajatest sageli seoses julgeolekuküsimuste ja kultuuridevaheliste konfliktide ohuga, vaetakse nende vastuvõtmisega seotud majanduslikke aspekte jne. Ei tohiks aga unustada, et ennekõike on pagulased üsna samasugused inimesed nagu meie ja neid tuleb nende kitsikuses aidata. Just sellisele seisukohale asus möödunud nädalal ka kirikuvalitsus.
Ligimeste teenimisele võiks muidugi üleüldse rohkem energiat kulutada kui poliitilistele vaidlustele, mis on sageli tulutud ja inimesi omavahel tülli ajavad. Oleks see ainult nii lihtne…
Rain Soosaar