Vahel pilvede varjus, ometi olemas

Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu. Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö. Issand! Ära vihasta üleliia ja ära meenuta ülekohut lõpmata: näe, vaata ometi – me kõik oleme ju sinu rahvas!
Js 64:6–8

Novembrikuu õhtud on pikad ja pimedad. Päevadki tunduvad rohkem justkui õhtud olevat. Kui päike ennast näitab, siis teeb ta seda justkui narritades, justkui ennast meelde tuletades, et ma ikka teaks, et ta kusagile kaduma ei ole läinud. Et praegu teda lihtsalt pole, aga siis on ta ükskord jälle oma täies hiilguses. Muigan selle tema mängu peale ja mängin kaasa. Kerin jalad istumise alla, vaatan pimedusse ja mõtlen omi mõtteid. Minule need pikad õhtud meeldivad.
Tänane jutlusetekst viib meid tagasi Iisraeli rahva ajalukku. Pikk Paabeli vangipõlv (6. saj eKr) on möödas. Iisrael saab võimaluse kodumaale naasta uut elu alustama. Esimeseks tähtsaks ülesandeks on Jeruusalemmas tempel taas üles ehitada. Vaimustus on suur, aga asjad ei lähe nõnda, kui on plaanitud. Majanduslik ja poliitiline ebakindlus, üksteisest möödarääkimine viib selleni, et töö jääb seisma. Midagi on viltu.
Viltu on inimese ja Jumala suhe. Inimene ja Jumal on teineteisele võõraks jäänud, Jumal ja tema väljavalitud rahvas on teineteisest võõrdunud. Prohvet teab seda, ta pöördub Jumala poole väga isiklikult ja elavalt. Ta kaebleb ja kurdab oma rahva pärast, tunnistab rahva süüd, anub andeksandmist. Need on võimsad pildid, millega prohvet inimese ja Jumala suhet kirjeldab, läbielamised ja kogemused Jumala lähedalolekust kuni tema kaotamiseni.
Mõtlen prohveti väga isikliku suhte üle Jumalaga. Kas tänapäeval on võimalik veel nii lähedalt Jumalaga suhelda? Kas on võimalik, et keegi veel Tooma kombel Jumala poole pöördub: minu Issand ja minu Õnnistegija? Või lihtsalt: armas Jumal?
Kui tänapäeval Jumalast räägitakse, siis on see enamasti midagi abstraktset – «kusagil on midagi», ei enamat. Niisugune käsitlus ei too pahandust majja, vaid annab vabaduse võimaluseks mõelda mida tahes. Suurepärane! Jah, kuni sinnamaani, mil Jumala isiklikku lähedalolekut tõesti vajatakse.
Kui sageli kuuleme öeldavat: kus oli Jumal siis, kui see või teine õnnetus juhtus? Kus oli Jumal siis või kus ta on, kui inimesed üksteist vastastikku tapavad? Mitte et see vale oleks küsida, kus sa oled, Jumal, vaid kes küsib. Kas see, kelle jumal on «kusagil midagi», või see, kelle jaoks Jumal tõesti midagi isiklikku tähendab. Jumal vastab sellele, kelle küsimused elavast suhtest tulenevad.
«Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö.» See vana loomisloo motiiv tundub ehk tänapäeva moodsale inimesele liiga lihtne ja primitiivnegi. Olgu, aga seda tuleb ju tunnistada, et vana lugu aimab midagi Olemise olemusest, inimese olemusest, tema soovidest, unistustest, võimalustest, elust. Ma tunnen oma bioloogilist lugu, aga selle loo olemus oma erinevates variantides on minu jaoks ime. Elu on ime. Elu ei ole pelgalt juhus, vaid Jumala tahe, Jumala suurepärane kingitus. See äratundmine on minu jaoks tunnistus elavast suhtest Jumalaga.
«Näe, vaata ometi – me kõik oleme ju sinu rahvas!» Võib-olla tunduvad need prohveti sõnad jumalarahvast tänapäeva inimesele liiga poliitiliste või kultuuriliselt piiratutena. Jumalarahvas tähendab minu jaoks kuulumist ühte suurde 2 miljardi liikmelisse perekonda, kus pereliikmed räägivad erinevaid keeli, neil on erinevad kombed ja tavad. Aga neid ühendab see, et nad kõik tohivad Jumalat Jeesuse Kristuse läbi oma Isaks nimetada ning üksteist vastastikku õdedeks ja vendadeks. Veelgi enam – et selle suure pere kõrval on teisigi perekondi. See on minu jaoks tunnistus elavast suhtest Jumalaga.
«Issand! Ära vihasta üleliia ja ära meenuta ülekohut lõpmata.» Prohvet ei palu, et Jumal ülekohtu unustaks. Ta palub Jumalat mitte meenutada ülekohut lõpmata. Meenutamine tähendab midagi muud kui unustamine. Unustamine leiab lihtsalt aset, meenutamine on aga otsuse tegemine. See on andestamine. Andestamine on uus algus. Prohvet usub, et Jumal andestab. Niisugune avatus on selge märk elavast suhtest Jumalaga.
Tänane jutlusetekst annab palju mõtlemisainet pikkadeks sügisõhtuteks. Prohvet anus Jumalat oma rahva pärast. Ma mõtlen oma rahva peale, mõtlen kristlaste peale, mõtlen maailma rõõmude ja kannatuste peale. Mõtlen, kas saab Jumala üle mõelda ilma inimese üle mõtlemata.
Ja mõtlen veel, et Jumalaga on nagu päikesega: vahel pilvede taga varjus, ometi olemas.
Aamen.

 

 

 

 

Pille Talvar-Heckmann,
Välis-Eesti piiskopkonna Nürnbergi koguduse õpetaja