Vabaks toorainediktatuurist!

Olen ikka üritanud hoida ennast kursis Saksamaa ühiskondliku eluga. Eks seepärast jäänud mulle silma ka ajakirjanik Priit Pulleritsu pikk intervjuu poliitikavaatleja Raivo Varega 29. aprilli Postimehes. Selles tuli Saksamaa poliitika Ukraina ja Venemaa suunal korduvalt jutuks. Mida rohkem lugesin, seda enam häiris mind ühemõtteline ja mänglev kergus, millega Saksamaa poliitikale kohta kätte näidati. Aga asjad ei ole paraku nii lihtsad. 

Saksa poliitikas on tehtud palju vigu ja aastakümneid valitsenud poliitiline suund on osutunud ekslikuks. Nüüd on Ukraina sõjaline abistamine olnud takistatud või ei paista väga välja. Aga selle kõrval, et lihtsalt näppu viibutada, tuleb Saksa ühiskondlikku arutelu ja poliitikat kõigepealt tunnustada muutuse eest, millise see on läbi teinud alates 24. veebruarist. 

Ma ei tea Teise maailmasõja järgsest Euroopa ajaloost järsemat ja nii suurt hulka inimesi puudutavat ühiskondlikku muutust kui äsja Saksamaal juhtunu. Vähemalt Saksa kvaliteetajakirjandusest paistab sügav eneserefleksioon ja -kriitika kaugele välja. Paradoksaalsel kombel võiks seda tinglikult nimetada Ukraina üheks suurimaks seni saavutatud võitudest. Teisalt kõneleb see protsess ka Saksa demokraatia tugevusest.

Aga Saksamaa suunal näpuga viibutajad peaksid ühte asjaolu endale veel selgitama. Saksa majandus on suuruselt neljas majandus maailmas. Tugevat tööstust on toetanud muu hulgas ka odav Venemaa tooraine, millest loobumist nüüd nõutakse ja plaanitakse. Saksamaa kuulub Eestigi olulisimate väliskaubanduspartnerite hulka. Saksa majanduse käekäik mõjutab nii otse kui teiste riikide kaudu Eesti erakordselt avatud majandust väga palju. 

Aga seega tuleb ausalt peeglisse vaadata ja tõdeda, et kui oleme osa ühisest suurest majandusruumist, jagame vastutust Venemaa sõjamasina toetamise eest. Ei ole me nii puhtad poisid ühti. Kõige rohkem vaevab veel see, et oleme üldse selle ülisuure turumajandusliku tarbimismasina osa, mis vajab õlitamiseks lõputult odavat toorainet. Et selline tarbimine satub varem või hiljem moraalsesse vastuollu inimõiguste, sõna- või usuvabaduse põhimõtetega, on garanteeritud. Odavat toorainet saab reeglina riikidest, kus inimeste vabadusi jalge alla tallatakse. 

Siia tahtsingi tänase jutuga jõuda. Soovin, et Ukraina sõda lõpeks võimalikult kiiresti. Loomulikult Ukraina võiduga, loomulikult Moskva toorainediktaatori kukkumisega. Aga soovin ka, et mõistaksime oma toorainenälja juuri. Need peituvad meie üle igasuguse piiri läinud tarbimises. Enne kui me ei lõpeta ületarbimist, ei pääse me diktatuuride nuumamisest. Me ei vabane toorainediktatuuri vangist.

Piibli esimeses loomisloos annab Looja inimesele valitseja rolli maise üle. Kahjuks on seda tõlgendatud absoluutse võimu saamisena ressursimahuka ületarbimise õigustamiseks. Looja annab, meie tarbime. Ometi tõdes Looja iga loomisteo järel, et hästi tuli välja: mere ja maa, taimede, kalade, lindude, metsloomade ja inimese kohta. Kui inimene pandi seda kõike valitsema, siis anti talle vastutustunne. Vastutustundest loobumine on nüüd muutunud meie suurimaks patuks.

Aeg on võtta riiulilt üks Ameerika kirjanduse tähtteoseid, Henry David Thoreau raamat „Walden ehk Elu metsas“, mis on Erkki Sivoneni tõlkes alates 1994. aastast loetav ka eesti keeles. Thoreau kirjeldab, kuidas ta eksperimendi korras elas pikka aega ülimalt tagasihoidlikes tingimustes metsas, põhiliselt lugedes ja kirjutades. Ta tõestas, et inimene vajab väga vähe, selleks et ära elada. 

Ja mis kõige mõtlemapanevam: kui loobuda kõigest ülearusest, mõttetult uhkest mööblist, suurest elamisest, rikkalikust toidulauast jms, selgub, et ei pea selle kõige nimel ka lõputult tööd rügama. Vaba aega jääb hoopis üle. Seda aega on muidugi hea kasutada enda harimiseks ja looduse vaatlemiseks, teisisõnu oma isikliku vabaduse teostamiseks.

Walden on alates 19. sajandi keskpaigast inspireerinud paljusid, aga potentsiaali on veelgi. Thoreau osutab tahes või tahtmata inimkonna jaoks kõige paratamatumale lahendusele, kui see tahab üldse edasi kesta. Majandusmudel peab muutuma, sest ressursid saavad otsa. Üleliigsest loobuda on lihtsam, kui arvatagi oskame. Seda tuleb teha enne, kui Looja peab jälle inimesele appi tulema ja tema tahtmiste piire selgitama. Korra see juhtus, nagu Paabeli torni ehitamise lugu sümboolselt selgitab. Veeuputusloost ei taha rääkidagi.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist