Vabadusrist – demokraatia teetähis

Ülestõusmispühad on lasknud risti näha uues valguses. Kas aitab see paremini mõista ka tänapäevaseid konfliktikohti? Eesti ühiskond on ümberkujunev ja keeruline. Igaüks püüab katse-eksituse meetodil leida oma kohta. Õppida tuleb ka vigadest. Värskeks näiteks on Eesti Vabadusristi kujutava Vabadussõja võidusambaga seonduv.

Hulk arhitekte ja haritlasi on sel teemal sõna võttes pahandanud, miks asjaga tegelevad diletandid, miks ei kuulata spetsialiste. Kui paari aasta eest toimus avalik diskussioon religiooniõpetuse üle, ei mäleta, et sellel teemal arutlenud arhitektid ja kunstnikud oleksid valjuhäälselt nõudnud: kuulatagu spetsialiste – teolooge ja vaimulikke. Viimaste arvamust valdavalt ignoreeriti, leides, et religiooniküsimustes on igaüks asjatundja, et meil on usuvabadus ja riigiusku ei ole.
Tegelikult ei ole – ja Jumal tänatud! – ka riigikunsti. Ilu olevat vaataja silmades ning neid juba väevõimuga välja ei kisu ja ümber ei vaheta. Loodetavasti annab südametunnistusvabadus ka tulevikus õiguse inimesel endal otsustada, mis talle meeldib või ei meeldi. Tõsi, võib ju öelda, et loobudes religiooniõpetusest või mitte arvestades arhitekte, võtame endale õiguse olla rumal. Aga ka seda õigust (millel omad eelised) tuleb aktsepteerida ja leida mõistlikud meetodid sellega toimetulekuks.
Kindlasti ei saa selleks olla rahvuslike organisatsioonide taotlusel Vabadussõja monumendi hindamiskomisjoniga ideekonkursi korraldanud valitsuse süüdistamine (vaat et proletaarses) diktatuuris ja nõudmine, et spetsialistidele antaks riikliku administreerimise kaudu eelisseisund. Näen taolistes pretensioonides tõsist ohtu demokraatiale. Tõe monopoli ohtlikkusest on palju kõneldud. Kas nüüd üritatakse kehtestada ilu monopoli?  
Kuigi haridusküsimuses religiooniõpetajaid, teolooge ja vaimulikke kõiges kuulda ei võetud, ei kurtnud nad, et neisse suhtutakse kui teisejärgulisse rämpsu või et miks nende peale ülikoolides üldse raha kulutatakse. Küll võib selliseid süüdistusi lugeda kunstiinimeste kirjutistest (näiteks Eesti Päevaleht 07.3.08, Ärileht 05.03.08). See on kurvastav. Aeg on mõista, et kõike head ja ilusat saab kasvatada ja kultiveerida vaid kannatlikult läbi inimsüdamete. Siin on religioonil ja kunstil ühine tee. See on ka demokraatia tee.
Vabadussõja võidusambaga on praegu nagu on. Kõigil oli täielik voli konkursil osaleda. Eestile sedavõrd olulise mälestusmärgi kavandamisest kõrvale jäämist ei saa küll ükski tagantjärele kurtev kunstnik millegi mõistlikuga vabandada. Õnneks oli osavõtt siiski arvukas. Arhitektide Liidu heakskiidu pälvinud juhend nägi ette lepingu sõlmimise võidutöö autoriga. Jääb üle soovida vaid kordaminekut. Kogemustest teame, et niisama arvukalt, kui pakutakse välja unistuste ideaallahendusi tuleviku tarvis, kaob neid ka minevikku.
Oleks ääretult ebaõiglane, kui mälestusmärk, mis peaks väljendama rahva suurema osa tundmusi, saaks mingite poliitiliste mahhinatsioonide tulemusel üksnes kitsa asjatundjate grupi brändiks. See oleks tõeline võimu diktaat vaimu – pealegi rahvusliku vaimu – üle. Valitud kavandilgi on oma toetajaid kunstiringkondades. Kaalukaussi peaksid kallutama siiski need, kes oskavad ilu näha ka teiste silmades ja silmade läbi. Seegi on rikkus, vaba ühiskonna ja inimese tunnus. Vabadussamba ümber toimuv annab valmivale mälestusmärgile veel täiendava väärtuse: see on demokraatia teetähis.
On, mida õppida. Küllap oleks ühiskonnal ja riigivõimul põhjust rohkem kuulata ja arvestada usuteadlasi. Ehk toetavad seda arusaama nüüd ka ülejäänud haritlased. Ometi ei maksa teha ennast narriks – solvuda, süüdistada, nõuda oma õiguse maksmapanekut administratiivsete vahenditega. Meie reliikvia on vaimujõud ja vabadus. Kristuse ristile vaadates mõistame seda. Lepitatus, uus elu ja ülestõusmispühade rõõm algab siit.

 

Andres Põder,
peapiiskop