Vabadus on vastutus

Käes on väga eriline nädal – möödub 30 aastat sellest, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 69 poolthäälega vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest“. Taastati riik, mis oli loodud 24. veebruaril 1918. Igal tähtpäeval on meie kohustus ja eesõigus vaadata tagasi ja vaadata edasi, teha analüüs ja anda hinnang olukorrale. Teeme seda vabade inimestena. Iga jumalateenistuse alguses on pihiosa. Pihi olemus on tunnistada: mina, vaene patune inimene. Vabadus ja sellega kaasas käiv vastutus on teoloogiline mõiste, mille üle on Piiblis palju kirjutatud. Minu õpetaja professor Elmar Salumaa kirjutas: „Vabadus (lad libertas) on eetiline mõiste, mille sisulise määratlemise ja iseloomustamise kallal on vaeva nähtud juba antiikses filosoofias ja milles kujunesid mõnesugused eeldused ka vabaduse kristlikule käsitlemisele. Vabaduse puhul on kaks aspekti: vabadus millestki (patust) ja vabadus millekski (headuseks ja armastuseks).“

Valgustusajal muutus vabaduse mõiste üha enam isikukeskseks. Vabaduse all mõeldakse ainult poliitilisi õigusi. Kui me ei mõista, mis on vabadus ja milleks on vabadus, siis jääb ühiskonnas toimuv meile ainult võimumängudeks ja mitte rahva teenimiseks. Õiguskuulekuse all mõeldakse maksumaksmist, riigikaitset ja liikluskorda, aga mitte vastutust riigi juhtimisel ja valimistel. Oma kohustustest loobumist peetakse isegi üheks viisiks pesta käed puhtaks räpasest poliitikast. Loodan, et vastutuse ja vabaduse seoste üle hakkame rohkem mõtlema ja rääkima.

Elame praegu vastutusrikast aega. Kolmekümnendal taasiseseisvumise aastapäeval, vabariigi presidendi ja kohalike valimiste eel peame mõtlema kodaniku õiguste ja kohustuste üle. Küpse ühiskonna üks tunnuseid on, et väärtused on paigas. Laulva revolutsiooni ajal arvestasime, et vaimustus ja soov võtta vastutus jääb püsima. Paraku tulid aga „vanast süsteemist“ kaasa nihilism ja vastutusest kõrvale hiilimine. 

Soovime kuulata kõnedes eeloleval reedel meenutusi, milline on olnud meie tee siiani ja kuidas läheme edasi. Mitte eneseupitamine, vaid armastus ja austus enda, oma isamaa ja kaaskodanike vastu on see, millest peaksime rääkima.

Kindlasti on põhjust vaadata peeglisse nii rahvajuhtidel, kirikul, hariduse kandjail kui ka isadel-emadel-lastel. Usulised mõisted on aga paljudele arusaamatud, sest puudub vastav haridus. 

Kui me ei mõista, mis on vabadus ja milleks on vabadus, siis jääb ühiskonnas toimuv meile ainult võimumängudeks ja mitte rahva teenimiseks. 

Ma hindan vabadust väga. Täna teeb aga murelikuks see, et majandusliku ja sotsiaalse tegevuse valdkonnas eemaldub vabadus tõest. Inimese loomulik õigus tunda tõde jääb usulise harimatuse tõttu realiseerumata; lastel on küll vabadus ennast hävitada, aga kaugeltki mitte kõigil neist ei ole võimalusi realiseerida õigust elule, haridusele ja armastusele oma riigi vastu. Vabadus on selleks, et luua inimlike inimeste inimlik ühiskond. 

Koguneme missiole nagu 30 aastat tagasi. Sellel korral on meie teema „Rõõm vabadusest“. Viimased paar aastat on meile õpetanud, et kõik ei olegi nii iseendastmõistetav. Soovisime olla vabad poliitiliselt, aga nüüd ka raskest viirusest. Hirm ja teadmatus – seda oleme õppinud.

Missio ei ole sündmus, vaid protsess. Vabadus on eluviis. Vabaduses elamist tuleb õppida. Oleme öelnud, et laulsime ennast vabaks. Laulu ja muusikat tuleb õppida. 

Minu soov on, et me ei jääks vabaduse teel peatuma, vaid läheksime koos ja ühel meelel rõõmuga edasi. Kristus on andnud meile vabaduse, loobugem vihkamisest ja kurjusest. Ühendagu meid rõõm vabadusest!

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! (Gl 5:1)

 

 

 

 

Tiit Salumäe,

piiskop