Vaba koormatest

Üks mees läheb oma teed. Ta on küürus, sest
seljas on väga raske kott, mida ta peab koormana kandma. Iga samm nõuab suurt
pingutust. Ta astub nõrkemise äärel olevana oma teed, kuni tema juurde astub
ingel, kes küsib: «Miks oled sa nii väsinud olemisega, mida sa õigupoolest oma
kotis kannad?» Mees vastab: «Kotis on mure ühe mineviku vea pärast, mis on
tehtud, ja samas mure selle pärast, mis saab homme.» Ingel ütleb: «Näita siia,
mis seal koti sees on.» Koos avavad nad koti. Sinna sisse vaadates märkavad
nad, et kott on tühi. Mees oli olnud küürus ja koormatud, kuigi selleks polnud
mingit põhjust.

Ja Mooses ütles Issandale: «Miks oled
teinud paha oma

sulasele? Miks ei ole ma leidnud armu
sinu silma ees, et paned kogu

selle rahva koormaks minu peale? Kas
olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema
sünnitanud, et sa ütled mulle: Kanna teda süles, nagu hoidja kannab imikut,
maale, mille sa vandega tõotasid anda tema vanemaile?

Ei jaksa mina üksi kanda kogu seda
rahvast, sest see on mulle

liiga raske. Kui sa tahad mind kohelda
nõnda, siis parem tapa mind, kui ma leian armu su silmis, et ma ei näeks oma
viletsust!» Aga Issand ütles Moosesele: «Kogu mulle seitsekümmend meest

Iisraeli vanemaist, kellest sa tead, et
nad on tõesti rahvavanemad ja

ülevaatajad; too need kogudusetelgi
juurde ja nad seisku seal koos

sinuga! Siis ma astun alla ja räägin
seal sinuga, ja ma võtan sinu peal

oleva Vaimu, ja panen nende peale, et
nad koos sinuga kannaksid

rahva koormat ja sul ei oleks vaja
üksinda kanda.»

Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale
edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need
seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning
võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid
vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti

viisil, aga pärast seda mitte enam.

4Ms 11:11–12, 14–17, 24–25

Üks mees läheb oma teed. Ta on küürus, sest
seljas on väga raske kott, mida ta peab koormana kandma. Iga samm nõuab suurt
pingutust. Ta astub nõrkemise äärel olevana oma teed, kuni tema juurde astub
ingel, kes küsib: «Miks oled sa nii väsinud olemisega, mida sa õigupoolest oma
kotis kannad?» Mees vastab: «Kotis on mure ühe mineviku vea pärast, mis on
tehtud, ja samas mure selle pärast, mis saab homme.» Ingel ütleb: «Näita siia,
mis seal koti sees on.» Koos avavad nad koti. Sinna sisse vaadates märkavad
nad, et kott on tühi. Mees oli olnud küürus ja koormatud, kuigi selleks polnud
mingit põhjust.

Kas pole tuttav lugu? Kas pole meiegi vahel
äganud koorma all, ilma et selleks oleks mingisugunegi põhjus? Selline
ellusuhtumine on nii inimlik. Isegi Piibli suurkujud, nagu näiteks Mooses,
kurtsid murede üle, millel tegelikult oli olemas lahendus ja mille pärast
poleks pidanud südant valutama.

Sageli on muretsemiseks siiski ka oluline
põhjus. Eks meil kõigil ole oma koormad. Vahel on mured seotud tervisega,
tööga, inimsuhetega, igapäevase eluga ja argipäevaste pisiasjadega. Inimesele
on omane, et kui tal on mingi mure, siis ta mõtleb ainult sellele. Ja nii võib
mure muutuda elus tooni andvaks. Mida kõrgem on inimese amet, seda raskemad on
üldjuhul koormad, mida ta peab kandma. Need probleemid võivad olla rasked ja
suured nii koormakandjale endale kui ka teistele.

Samas ütleb Issand kõigile
koormakandjatele: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja
mina annan teile hingamise! Minu ike on hea ja minu koorem on kerge!» (Mt
11:28, 30).

Olles Jumala lapsed, ei pea me üksi oma
koormaid kandma. Jumal on alati meiega. Ristimises saame Jumala lasteks ja
sellest alates kannab tema meie eest hoolt. Ta teeb seda nii, nagu peaks lapse
eest hoolitsema ideaalne isa. Jumala Püha Vaim on iga päev meid elus saatmas ja
kandmas.

Üks vaga lugu räägib sellest, kuidas
inimene nägi pärast surma oma eluteed, mis oli otsekui rannaliival kulgev rada,
millel olid näha jalajäljed. Alati olid liival kahed jäljed: inimese enda omad
ja Jumala jäljed. Siis aga nägi inimene oma elule tagasi vaadates raskusi. Ning
liival olid vaid ühed jäljed. Inimene küsis: «Jumal, miks sa mind raskustes
maha jätsid ja miks sa siis minuga ei olnud?» Jumal vastas: «Ma ei jätnud sind
maha, vaid kandsin sind oma süles läbi raskuste.»

Jumalalapse tee läheb Jumala käekõrval,
vahel Jumala süles, aga alati koos Jumalaga. Ja see on elus peamine. Kord viidi
läbi üks uurimus, milles selgitati kristlaste ja mittekristlaste erinevat
ellusuhtumist. Uurimistulemused näitasid, et kristlased suudavad kergemini oma
eluraskustega hakkama saada ja nende hirmud tuleviku ees on väiksemad, sest nad
loodavad Jumalale. Usk Issandasse annab tuge.

Kristlase jaoks on väga oluline
palvetamine. Mooses ei võta raskes eluolukorras olles ise vastu otsuseid, vaid
ta räägib oma probleemidest Jumalale. Ja lahendus tuleb ülevalt: Püha Vaim
tuleb seitsmekümne mehe peale, kes hakkavad Moosest tema töös toetama. Jumalal
võib olla lahendusi meie probleemidele, mida me ise ei oska aimatagi. Alati
tasub tulla esmalt Tema ette ja me võime märgata, kuidas lahendus tuleb.

Jumal on see, kes annab õige perspektiivi
asjadele. Oma mätta otsast probleemile lähenedes võib see tunduda suure ja
ületamatuna. Jumala poolt taevast vaadates aga võib lahendus näida reaalne ja
mure väiksem. Jumala läbi on ka ligimesele kergem andeks anda. Jumala Vaim
annab selleks jõu.

Püha Vaimu tööd on raske mõista ja
seletada, aga seda on võimalik oma elus kogeda. Vanas Testamendis tundsid seda
Mooses ja seitsekümmend meest, kellele laskus Jumala Vaim. Nelipühil kogesid
seda jüngrid ja kolm tuhat ristitut. Kiriku ajaloos on seda kogenud miljonid
inimesed. Praegusel ajal võime seda tunda meiegi, kui oleme avatud Pühale
Vaimule. Ta tuleb meie ellu ja annab lahenduse ning senised koormad polegi enam
rasked, vaid kaovad.

Kaido Soom,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja, TÜ
usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor