Väärtuste väärtus

Kuuleme sageli kõneldavat väärtustest. Tundub, et kõik, kes väärtustest räägivad, teavad, millest nad räägivad, ning need, kellele nad väärtustest kõnelevad, tunduvad iseenesestmõistetavalt teadvat, milline on väärtuste üldine definitsioon. Kui toksida interneti otsingumootorisse sõna „väärtused“, pakutakse esimesena vastava märksõna kohta koostatud artiklit Vikipeediast. Sealt saame teada, et väärtused on ühiskonnas väljakujunenud arvamused hea ja halva kriteeriumitest, mille alusel juhinduvad inimesed igapäevaelus valikute tegemisel ning otsuste langetamisel. Pisut ohtlikuna tundub artiklis väljendatud tõdemus, et jätkusuutliku ideoloogia juurutamisel on ühiskondlike väärtuste muutmine vajalikus suunas määrava tähtsusega.
Lugedes, et väärtused on ajas muutuvad arvamused ning neid tulebki ideoloogilistel põhjustel vajalikus suunas muuta, tekib küsimus, mida peavad erinevate poliitiliste erakondade või ühiskondlik-poliitiliste ilmavaadete esindajad silmas, kui nad kõnelevad näiteks euroopalikest või demokraatlikest väärtustest. Ühed peavad meid vorminud ja tänasesse Euroopasse kandnud kõige olulisemateks väärtusteks liberaalseid, teised konservatiivseid väärtusi. Mulle tundub, et mõlemal poolel on omal kombel õigus. Pendel kiigub ikka ühest servast teise, sest muidu tekiks seisak. Kas aga kõik väärtused peavadki olema muutusteks avatud? Kas väärtuste kujundamine enamuse arvamuse alusel ja enamuse häältega on printsiibina õige?
Kristlaste hulgas on üsna laialt levinud veendumus, et euroopalikud väärtused tähendavad samaaegselt kristlikke väärtusi. Euroopa Liidu alusdokumentides seda kahjuks nõnda sätestatud ei ole. Mõned laused on kirjas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, kus on viide ühistele väärtustele rajatud tulevikule ning liidu vaimsele ja moraalsele pärandile, ilma konkreetse viiteta kristlusele. Dokumendi preambulis öeldakse: Liit teadvustab oma vaimset ja moraalset pärandit ning rajaneb inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja solidaarsuse jagamatutel ja universaalsetel põhiväärtustel; liidu aluseks on demokraatia ning õigusriigi põhimõte.
Kindlasti ei ole siin vastuolu kristlusega. Kuid öelda, et see mõttearendus ongi spetsiifiliselt kristlik, ei ole kuigi veenev. Nõnda tuleb euroopalikest väärtustest kõnelejate sõnadesse suhtuda omajagu ettevaatlikult, sest kõneleja võib rääkida euroopalikest väärtustest kui millestki sellisest, mis saavad tema hinnangul olla euroopalikud ka ilma kahe millenniumi pikkuse kristliku ajaloo, kultuuri ja väärtusruumita. Õnneks on Euroopa nii territoriaalselt kui vaimselt oluliselt suurem kui Euroopa Liit. Alalhoidlik Suur-Euroopa rajaneb ilma vähimagi kahtluseta kristlikul vundamendil. Kuid kas just seda peavad silmas ametnikud ja poliitikud, kes tänapäeval kõnelevad Euroopast ja selle väärtustest? Pigem pelgan, et Antiik-Ateena valitsemiskultuurist võrsunud demokraatlikest väärtustest ning ristikiriku õpetusest pärinevatest ja pühakirjal põhinevatest voorustest moodustunud Euroopa geneetilist koodi püütakse jätkusuutliku ideoloogia juurutamisel ja arengu kujundamisel muuta otsustajate poolt vajalikuks.
Olla kombekas kombe pärast, hea hea olemise pärast, õiglane õiglane olemise pärast, solidaarne solidaarne olemise pärast ei ole midagi muud kui teatud inimkeskse idee teostamine selle idee enese pärast. Kas see on väärtus? Eetiline Euroopa või eetiline Eesti koos sellele vastava komberuumiga, mida väärtustest kõneldes ihaletakse, ilma neid väärtusi konkreetsemalt defineerimata, jääb ebamääraseks.
Me võime õppida kombekalt käituma, kuid lõpuks ei kujune sellest midagi enamat kui silmakirjalik viisakus, mille eest ennast ise kiidame. Kuidas aga õppida elama universaalselt moraalselt õigesti mitte ainult Eestis, vaid Euroopas ja maailmas? Globaalse, nagu ka Euroopa ja Eesti väärtusruumi kujundajaks sobib etalonina kõige paremini Piibel kui väärtuste väärtus. Just pühakirja poolt vormitud arusaamad elust ja maailmast ning kristlik õpetus moodustavad väärtuste skeleti, mille külge kinnituvad ilma igasuguse valehäbi ja poliitilise korrektsuseta ka euroopalikud väärtused.

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop